Austraalia 2.0: Austraalia, me oleme kohal!

Viimati kuulsite meist Tallinna lennujaamas, kuid tänaseks oleme juba paar päeva Austraalias olnud ja hakkame vaikselt uut elurütmi kätte saama. Aga kõigest järgemööda … Postitus tuleb pikk, seega võtke kohvi- või teetass kõrvale ja oletegi uueks postituseks valmis.

Tallinn-Stockholm lend läks kiirelt ja päris kohale veel ei jõudnud, et millesse end mässinud oleme. Ei tea, kas siiamaani sellestki veel aru saame. Stockholm’is ootasime päris mitu tundi oma järgmist lendu, tegime kiire õhtusöögi, vaatasime natuke sarju ja oligi aeg lennukisse minna, et New Delhi’sse lennata. Olime Air India kohta igasuguseid arvustusi lugenud ja kõik, mis me lugesime, oli sulatõsi. Et mitte kohe vinguma hakata, siis esimene Air India lend läks nii kiirelt, kui üks peaaegu kaheksatunnine lend minna saab. Meie kõrval istus üks äge Rootsist pärit vanahärra Lennart, kellega oli ülitore vestelda. Me kumbki Sandriga ei ole lennukis suured kõrvalistujaga vestlejad, aga tema oli väga äge. Ta on endine ajakirjanik, töötas Stockholm’i suurimas ajalehes ja tänaseks on kolinud linnakesse, mis asub pigem Taani piiri ääres. Lennarti reis viis teda taas Indiasse oma guru juurde, kelle juures on juba mitmeid aastaid end arendamas käinud. Tema lai silmaring, muhe huumor ja õpetussõnad saatsid meid peaaegu kogu reisi. Muidugi välja arvatud see aeg, kui me kõik magada üritasime. Reisi lõpus ulatas ta meile oma visiitkaardi, et juhuks, kui me Austraalias midagi ägedat peaksime tegema, siis hoiaksime ka teda meeles ja saadaksime talle postkaardi. Pole küsimustki, Lennart saab oma postkaardi varem või hiljem!

Indias läks lennujaamas passikontroll üsna sujuvalt, seda ei saa küll turvakontrolli kohta öelda. Kõige algelisem, kaootilisem ja ajamahukam turvakontroll, kus ma kunagi käinud olen. Pärast seda leidsime üsna ruttu oma värava, viskasime leboistmetele pikali ja magasime mõnda aega. Ärkasime ehmatusega, et meie väravat on muudetud ja peame minema teise lennujaama otsa. Õnneks oli aega, jõudsime kohale ja saime veel väravaski tsillida. Küll aga, ärge kunagi uskuge New Delhi väravatabloosid, need ei paku just 100% õiget infot. Lennuk oli üsna sama kui eelmine lend - multimeedia süsteem ei töötanud endiselt kuigi hästi ja lennukaart väitis kogu 12h lennu jooksul Sandrile, et distants on Delhi-Delhi (ausalt oli tegelikult Delhi – Sydney), toit oleks justkui eelmiselt lennukilt toodud, aroomid olid hingematvad (jep, päris paha lõhn oli) ja lennupersonal polnud kuigi sõbralik. Lennukis elasime rütmis, et kui midagi põnevat vaadata pole, telefonis enam mängida ei viitsi, sarju vaadata ei viitsi, siis tuleb magada.

Austraalias tervitas meid erinevalt eelmisest korrast hall ilm ja tugev vihmasadu, kuid kuna on veel talv, siis sellest end heidutada ei lasknud. Viisakontroll läks ladusalt, pagas tuli kiiresti ja keegi külakostiks toodud leiba ja maiustusi ära ei võtnud, seega saime endale Taxify kaudu auto järgi kutsuda ning Johanna ja Alexi juurde sõita. Sõit läks ruttu ja tundsime end üsna koduselt ning vasakpoolne liiklus meid seekord ei jahmatanud.

Johanna ja Alexi juurde jõudes tundsime kohe, et meid on oodatud ning seadsime end sisse nende kodus, mis pidi paariks päevaks ka meie ajutiseks koduks saama. Leidsime laualt ka “Austraalia stardipaketi” ning elu Sydney’s võiski alata. Puhkeaega me endale väga palju ei andnud ja läksime EastGardens’i keskusesse, et esmased olulised toimingud ära teha. Tegime endale uued Austraalia telefoninumbrid, seega Eesti numbrilt meid aasta aega kätte ei saa ja tahtsime uuesti ka oma pangakonto avada. Kahjuks unustasin oma passi kaasa võtta ja pidime selle plaani järgmiseks päevaks jätma. Kui Johanna õhtul töölt koju tuli, siis läksime bussiga piirkonda, kus asiaadid kokkavad ja saime oi-kui-hea maitseelamuse. Küll aga olid portsud nii suured, et oleks piisanud praktiliselt poole vähemast, kuid elu õpetab ja teinekord oleme targemad.

Laupäeva alustasime hommikul kell 7.00 oma elu esimese päris CrossFit’i trenniga, kuhu Johanna meid kaasa kutsus. Ma olen käinud ühes proovitrennis, kuid seda ma päris trenniks ei loe, sest see oli pigem selline tutvumistrenn. Laupäevahommikune trenn pani nii minu kui Sandri füüsilise võimekuse proovile, sest WOD oli päris väljakutsuv ja väsinud kehale paras šokk. Etteruttavalt võin öelda, et lihasvalu on teisipäevaks peaaegu järele andnud ning kui töökoht leitud, siis päris kindlasti hakkan nende hulludega koos treenima.

Pärast trenni käisime neljakesi hommikusöögil, et jaksaksime pool päeva kortereid mööda linna vaatamas käia. Olime eelmisel päeval endale juba mõned kohad välja vaadanud ja õnneks oli laupäevaks ka inspection’ite aegu, seega ei hakanud aega raiskama ja asusime tegudele.

Mida me apartment inspection’itest õppisime? Eelkõige seda, et see, mida näed pildil, ei pruugi reaalsuses selline olla. Ehk möbleeritud korteritest said tühjad karbid, kus mõnes polnud külmkappigi, voodist rääkimata. See oleks igati okei, kui see kõik oleks ka kuulutustes mainitud. Korterijahil olles nägime päris ruttu, et meie plaan 300AUDi eest nädalas korter leida on vaid helesinine unistus. Peagi vaatasime juba 100AUDi kallimaid kortereid ning lõpuks juba ka 500AUDise nädalaüüriga kortereid. Muidugi, saab soodsamalt ka, aga me ei olnud huvitatud korteri jagamisest või kohast, kus puudub söögitegemisvõimalus või mis on kohe kokku kukkumas. Ka piirkonna osas olime valivad ehk kaalusime vaid kortereid, mis asuvad Eastern Suburbs’is või CBD’s. Sandri jaoks oli väga oluline, et oleksime Centennial Park’ile nii lähedal kui võimalik, sest just seal pidid olema parimad võimalused linnasiseseks rattatrenniks. No iseasi, kui heaks võimaluseks loed seda, et rattaring on 4km ja kui on näiteks neljatunnine trenn, siis paneb see rada kindlasti kannatlikkuse ja tahtejõu proovile.

Meil oli planeeritud viis inspection’it, kuid jõudsime vaid kolmele, sest otsustasime, et kohaliku pangakonto avamine on prioriteetsem, kui tahame korteri saamiseks hakata avaldusi saatma (nad kahjuks Eesti konto ja sealsete rahaliste vahendite olemasolu ei aktsepteeri). Jõudsime koju ja olime kindlad, et kolmest nähtud korterist kandideerime kahele, hoolimata sellest, et mõlemad vajasid voodit või madratsit, kuid üldiselt olid nõuded täidetud. Üks asus Coogee piirkonnas ning teine CBDs, seega asukohalt klappisid mõlemad. Küll aga on nii, et kui teed plaane, siis keegi kuskil naerab nende üle ja teeb need maatasa või toob teele uue võimaluse. Meil läks hästi ja naerja saatis meile uue võimaluse ehk leidsin Gumtree’st piltilusa korteri, väga hea asukohaga ja hinnaklassis, mis algul polnud meil plaanis, kuid mis turgu vaadates tundus aktsepteeritav. Helistasime ja kuigi korteriomanik Peter oli planeerinud inspection’i pühapäevaks, suutis Sander ta ümber veenda ja olimegi poole tunni pärast ta ukse taga. Peter uuris juba telefonis Sandrilt, et mis huvitav aktsent tal on, et pidavat rootsi oma meenutama. Peagi selgus, et Rootsi mõlkus tal meeles ilmselt esmalt seetõttu, et tema vanaisa oli rootslane. Igatahes oli korter imeilus ja ütlesime kohe, et me oleme sellest huvitatud. Peter pakkus, et viib meid tagasi koju ja meile tundus ebaviisakas pakkumisest keelduda ning natuke lootsime, et ehk saame plusspunkte ja üüribki korteri meile. Järgmisel päeval käisime praeguses kodukandis jalutamas ja ootasime justkui tulistel sütel, et mis otsuse Peter teeb ning pärastlõunal ta helistaski ja ütles, et ka teised potentsiaalsed üürnikud meeldisid talle, kuid me olime esimesed ja korter on meie, kui me seda soovime. Loomulikult soovisime ja kauplesime kolimise ka kolmapäevalt teisipäeva õhtule. Peter saatis meile vajalikud dokumendid e-mailile ning kuna neid oli arvutis võimatu täita, siis Sander uuris, et kas saaksime seda kohapeal teha, kuid ei, Peteril oli parem mõte. Ta sõitis pühapäeva õhtul kell üheksa meie praeguse kodu juurde ja saime paberimajanduse korda.

Esmaspäeval käisime südalinnas (CBDs) ja jalutasime mööda vanu tuttavaid radu ning avastasime uusi. Olime nädalavahetusel ja sama päeva hommikul päris palju CVsid laiali saatnud ning Sander sai juba esimesed telefonikõned paari positsiooni osas. Kahjuks ei läinud kumbki neist loosi, sest üks oli poole kohaga töö ja teises sai takistuseks meie Work and Holiday Visa, mis võimaldab meil ühe tööandja juures vaid pool aastat töötada. Küll aga on ta ootel kolmanda positsiooni osas, kuhu saatis oma viisainfo ja ootab tagasisidet. Mina tegin esmaspäeval ühe videointervjuu ning täna sain kaks kõne potentsiaalsete töökohtade osas. Kolmapäevaks on kokku lepitud kaks tööintervjuud, seega eks saab näha, kuidas läheb. Nüüd on kodu olemas ja saame keskenduda töökoha leidmisele. Praegu me veel murelikud ei ole, sest oleme siin vaevalt pool nädalat olnud (sh nädalavahetus) ning otsingud on alles algusjärgus.

Üldiselt oleme oma Austraalia esimeste päevadega väga rahul ning kõik need sõbrad, kes on kadedad, et meil siin hästi soe on, siis kadeduseks pole põhjust. Oleme saanud päris palju vihma, näinud halli taevast ja kübekest päikest. Täna oli esimene päikseline ilm ja sooja umbes 22kraadi. Muidu olid ilmad paari kraadi võrra jahedamad, aga ülemineku ilmaks päris mõnus.

Kirjutame taas, kui põnevaid või vähem põnevaid uudiseid jagada on.

K&S

Vabandust, et piltidel pole kronoloogiat ollagi. Teinekord oleme tublimad :)