Kas keelebarjäärid on päriselt olemas või on need meie peas?

See postitus on mul mõnda aega mustandites seisnud ja olen pikalt mõelnud, et kas see avaldada või mitte. Nagu aru saate, siis otsustasin selle avaldada, sest tahaks selle maailma teise otsa kolimise osas lõpuni aus olla ja kunagi ise ka tagasi vaadata ja näha, mis mõtted tol ajal olid. See kõik võib mõne aja möödudes olla täiesti teistmoodi, kuid seepärast tulebki kirja panna, et mitte ära unustada. See ei ole ving ja hala, see on päris elu, päris mured ja rõõmud, päris hirmud, päris eneseületused, päris kasvamised ja päris õppetunnid.

Väikelinna tüdruk ja naaberküla poiss riigist, kus põhimõtteliselt kõik on mingil viisil omavahel seotud või tunnevad üksteist ning räägivad keeles, mida vaid umbes 1,3 miljonit inimest maailmas rääkida oskavad. Kõigele sellele vaatamata on kaks täiesti tavalist noort otsustanud kolida mõneks ajaks teisele poole maakera. See võib olla hirmutav ja täis ootamatusi, aga üle kõige on see õppimine - iseseisvumine, enese proovile panemine, kogemuste hankimine ja selle elu elamine, mis oli varasemates unistustes ning aitab sillutada teed uute unistuste poole.

Mu tööpäevad on enamjaolt alati sellised, et räägin inimestele telefonis töökohtadest, millest polnud mul enne Austraaliasse jõudmist aimugi. Jah, ma teadsin, et need inimesed on olemas, aga mul polnud õrna aimugi, millist rolli nad organisatsioonis mängivad. Ma ei teadnud, mis tööd need inimesed teevad ning ilmselt kui mulle seda emakeeles seletataks, oleks see ikkagi keeruline ning poolenisti arusaamatu. Nüüd olen rollis, kus saan iga päev mõne positsiooni kohta uue portsu teadmisi ning pean rääkima inimestele võõrkeeles kõigest senini hoomamatust ning veenduma, et nad on ideaalsed kandidaadid. Tuleb küsida küsimusi, mis võivad mulle tunduda rumalana, kuid tegelikult on täiesti adekvaatsed. Kusjuures, mu tiimijuht ütles just hiljutisel koolitusel kuldsed sõnad. Nimelt pidavat suur osa värbajaid ebaõnnestuma just seetõttu, et ei julge küsimusi küsida, sest kardavad end tunda liialt rumalalt. Pärast selle mõtte kuulmist olen ma küsimuste osas palju julgem ning ei pelga olla uudishimulik.

Ma pean iga päev tegema asju, mis olid varem väljaspool mu mugavustsooni.  Kui tahan midagi öelda, siis on ainus võimalus rääkida võõrkeeles, sest mitte keegi ei saaks aru, kui üks põhjamaa tüdruk keset kontorit mingis imelikus keeles rääkima hakkab. Ja teate mis, ma saan kõikide nende kõnede ja vestlustega hakkama ja see on päris äge tunne! Iga päev oma mugavustsooni veidike avardada ning olla põnevil iga uue päeva ees, sest tunnen, et niiviisi õpib kõige paremini. Uhke värk!  Ma ei jaksa ära oodata, et saaksin kunagi Eestis oma siin kogutud teadmised praktikasse panna ning olla tänulik siinse kogemuse eest.

Lisaks tööalastele juttudele tuleb ka muud asjad teises keeles ära rääkida. See on kindlasti mingis mõttes lihtsam, kui tööjuttude rääkimine kandidaatidega, kuid samas palju rohkem tähelepanu nõudev. Seda just seetõttu, et siin meeldib inimestele teineteise võidu korraga rääkida või entusiastlikult mingite teemadega “sisse sõita”. Mu arvates on päris keeruline oma tähelepanu jagada ning kõiki korraga kuulata. Veel enam, kui justkui ootad viisakalt “oma korda”, et sõna sekka öelda, siis võib see hetk juba möödas olla, sest märkamatult on teema poole lause pealt muutunud. Seega ega see sotsiaalne olemine siin ka käkitegu pole, aga iga päev õpetab ning iga päevaga muutub suhtlemine enesekindlamaks. Missest, et ma teen kindlapeale grammatilisi vigu ja pärast kirun, et seda öeldakse ju teistmoodi või kui mõned sõnad meelde ei tule või kui päris kõigest aru ei saa, sest ei jaksa juttu jälgida või on see niivõrd spetsiifiline, kuid lõppkokkuvõttes on alati kõik hästi. Siin ollakse "võõramaalastega" harjutud ning eksimustele ei pöörata tähelepanu, seega kõik need mured ja hirmud eksimuste ees, on vaid peas kinni. Tuleb lihtsalt olla julge, teha vigu (kui juhtub, siis juhtub, eksole!) ja teinekord paremini teha. 

Loo moraal, iga päev viib vähemalt korra mugavustsoonist välja, muudab mingitel hetkedel ehk isegi ebakindlaks, kuid teeb tugevamaks! 

K&S

... ja mis postitus see oleks ilma paari pildita (seekord täiesti teemavälised pildid :))

Ühel õhtul käisime vabaõhu ooperis

Opera under the stars

Opera under the stars

Sander tähistas Austraalia päeva elu esimese võistlusratta ostuga

Enne rattaostu oli rannatsill