Viimane
kord kui rääkisime, siis olime just New South Wales’iga lõpetanud ning
alustamas oma teed Queesnland’i suunas. Ütlen kohe ära, et teine pool reisist
panustasime rohkem sõitmisele ja natuke vähem ühes kohas tsillimisele.
Sellegipoolest peatusime mõndades kohtades ja vaatasime, mis Austraalial meile
pakkuda on.
Kohe
pärast Byron Bay’d tuli Gold Coast ja Brisbane, millest küll läbi sõitsime, aga
ei peatunud. Eelmine kord kui Austraalias elasime, alustasimegi oma seiklust
just neist kahest linnast. Maandusime tookord Brisbane’s ja paari päeva pärast
kolisime Gold Coast’ile. Mõtlesime küll korraks, et äge oleks näiteks Surfers
Paradise’le sõita ja vaadata, kuskohast see rannaelu meil eelmine kord alguse
sai, aga samas olime seal varem juba päris pikalt elanud, seega jätsime selle
plaani teoks tegemata. Nägime kaugelt linnapanoraami ja isegi see tekitas
korraks koduse tunde. Brisbane’st läbi sõites tulid ka kõik tuttavad kohad
meelde, aga kumbki meist ei tundnud, et tahaks sinna linna paariks päevaks jääda
ja teelolemisest puhata ja linnaelu elada. Seega oli järgmiseks peatuseks
planeeritud Noosa. Sealgi olime eelmine kord põgusalt olnud ja mida lähemale
sellele linnakesele jõudsime, seda rohkem tuli meelde, et tegemist oli
ringteede kuningriigiga, sest isegi Euroopa Liidu seadused ei nõua teedele nii
palju ringteid, kui seal neid oli. Igatahes oli linnake endiselt täpselt sama
mõnus, missest, et seekord päikest ei paistnud ja ainult lakkamatult vihma
kallas. Seiklesime läbi rahvuspargi vihmametsas mõned kilomeetrid ja veendusime,
et loodus on ikka võimas küll.
Noosa’lt
viis meid tee edasi Hervey Bay’le. See pole enam ammu üllatus, et ka seal oli
imeilus rand nagu me oleme harjunud Austraalias nägema. Vesi oli peegelsile ja
mitte ühtegi lainepoegagi ei olnud. Silmapiir oli lõputu ja noh, imeline! Ma
teadsin juba mõnda aega, et My Kitchen Rules’i võitjatel Dan’il ja Steph’il on
seal väike kohvik ning kui me juba seal olime, siis läksime käisime sealt ka
läbi. Kuna kaks järjestikust päeva oli olnud pigem vihmane, siis nautisime
täiega neid üksikuid päikesekiiri, mis selles linnakeses meie peale paistsid ja
jätkasime teekonnaga. Õhtuti läks ilm alati natuke ilusamaks, seega nägime
maalilisi päikeseloojanguid.
Ühel
hommikul ütles Sander, et tal on vastupandamatu soov süüa pannkooke. Kuna me
nagunii plaanisime Mackay’st läbi sõita, siis otsisin pannkoogikoha välja, et
Sander oma soovitud pannkoogid saaks. Seoses sellega leidsime ka Bluewater
Lagoon’i, mis on põhimõtteliselt nagu õues asuv väike veekeskus. Seejuures raha nad sissepääsu eest ei küsi ja seal saab
leige veega dušše ka kasutada. Seega võit missugune, Sander sai pannkoogid ja
me mõlemad saime natuke vee ääres lebotada ja korralikke pesemistingimusi
nautida.
Mackay
ümbruses on tohutult suhkruroo põldusid, üks ei jõua lõppedagi, kui juba uus
algab. Ja need mäed, need ei saanudki otsa. Koguaeg vaatad, et nii võimsad ja
põnevad näevad need välja ja ühel hetkel taipad, et sõidame päris tihti neist
ka ise üle. Vägev värk, ma ütlen!
Rohkem
me suuremaid peatusi ei teinudki, sest ma pidin juba esmaspäeval uuesti tööle
hakkama ja kuna levi on teel olles ebastabiilne, siis tahtsime kiiresti
paikseks jääda. Töö asjadega läks selles suhtes hästi, et kuna jõudsime
Cairns’i alles poolest päevast, siis sain tööga teisipäeval alustada. Mida
lähemale Cairns’ile jõudsime, seda vähemaks jäi suhkruroo põlde, kuid need
asendusid banaanikasvandustega.
Teel
Cairns’i tegelesime aktiivselt koduotsingutega ja olimegi kohe kella kaheks
planeerinud esimese korteri vaatamise. Kodu, mida esimesena vaatasime, oli väga
ilus. Uhiuus maja, puhas tuba ja rahulik piirkond. Majaomanik oli korealane,
kes on viimased kümme aastat Austraalias elanud (sellest kolm Cairns’is) ja
töötab kokana. Teine majakaaslane oli ka korealane, seega oleks me seal ainsad
eurooplased olnud, mis poleks tegelikult halb variant olnud. Kuna tal pidi
õhtul veel keegi tuba vaatama tulema, siis jätsime otsad lahtiseks ja lubasime
õhtul uuesti suhelda. Kuna otsest edasist plaani polnud, tahtsime ära näha, kus
ja milline on rand. Suur oli me üllatus, kui vastu vaatas poripruun vesi ja
tekkis hirm, et sealsamas kaldalgi võivad krokodillid elada.
Teadsime,
et Palm Cove’i piirkond peaks olema kenam ja leppisimegi sinna kohe ühe kodu
ülevaatuse kokku. See oli samuti tuba, seekord siis korterist, mitte majast.
Asus ta uhkes kuurordis, mis oli tõesti ilus ja tekkis kohe küsimus, et ega see
nädala rent tegelikult mitte ühe öö eest pole. Kogu ala oli hästi turvaline,
ustest pääses sisse vaid uksekaartidega, meie kasutada oleks olnud ka bassein,
spaa ja spordisaal. Korteris elasid pakistani rahvusest mees ja tema
elukaaslane, umbes kuuekümnedates kohalik naisterahvas. Korter oli ikka paras
tikutops, rääkimata sellest toast. Sinna mahtus täpselt voodi ja jäi veel pool
meetrit vaba ruumi, et ühest toa otsast teise kõndida. Lubasime ka nendega
hiljem suhelda, sest olime õhtuks veel kolmandagi kohtumise kokku leppinud.
Kuna aega oli, siis läksime vaatasime maja taga asuva ranna ka üle. Meie
üllatuseks oli see täpselt sama pruuni veega rand, milles mitte grammigi ilu ei
olnud. Oleme kindlasti Sydney ja NSW’i helesiniste ja puhasta randadega ära
hellitatud.
Läksime
rannast ära, vaatasime teineteisele otsa ja ütlesime praktiliselt samaaegselt,
et läheme ära! Ükskõik kuhu, aga ära!
Saite
õigesti aru, meie suur seiklus Cairns’i lõppes sellega, et meile ei meeldinud
seal. Tegelikult juba esimesest hetkest, mil linna sõitsime, ei olnud suurt
äratundmisrõõmu, et see on linn, kus tahaksime järgmised kuud elada.
Sellegipoolest olime valmis linnale võimaluse andma, aga kui te oleks vaid
näinud Sandri nägu, kui ta nägi, et Cairns ongi selline linn, mis on
mudaveekogu ääres. See ütles kõik ja natuke rohkemgi veel ning aitas veenduda
selles, et saagu mis saab, sinna me ei jää. Võib-olla tõesti tegime otsuse
liiga tormakalt ja ainult justkui randade põhjal, aga vahel tunned ära, kui
midagi pole sulle määratud. Jah, me oleksime võinud teha põhjaliku kodutöö enne
kolimist, aga me ei teinud seda. Kas me kahetseme? Ei, kindlasti mitte.
Missest, et sõitsime maha mitu tuhat kilomeetrit, oli see kõik seda väärt. Saime
käia troopilisemas kliimas ja nautida kõrvetavat kuumust. Aga nagu aru saite,
sinna me ei jäänud ja lahkusime sama päeva õhtul. Kuhu? Tol hetkel meil
sihtkohta veel ei olnud, aga pöörasime auto nina tagasi ja hakkasime sõitma. Ei
hakka valetama, kindlasti olime algul pettunud ja kordamööda korrutasime tagasitee
esimesel sajal kilomeetril, et midakuradit, täitsapekkis ja kas oli ikka õige otsus selline kannapööre
emotsiooni pealt teha. Aga sõitmist pooleli ei jätnud ja tagasi Cairns’i ei
läinud.
Varsti
saate teada, kuhu seiklus meid edasi tõi!
Õppetunni
võrra rikkamad ja ei kahetse mitte ühtegi otsust!
K&S
|
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar