Austraalia 2.0: ... natuke kõigest

Kas teate seda tunnet, et tahaks lihtsalt natuke lobiseda? Mul on praegu just jututuju ja kuna kellegagi pole rääkida, sest Sander on tööl, siis tuleb lihtsalt kirjutama hakata.

Üldiselt ongi elu töötähe all möödunud. Mina lähen igal hommikul esmaspäevast reedeni kella poole üheksaks tööle. Sander läheb praegu tihtipeale samal ajal või natuke hiljem, töötab ka nädalavahetuseti või varahommikust hilisõhtusse. Näiteks täna hommikul läks Sander kolmveerand üheksaks tööle, kell on praegu tunni pärast südaöö ja kojutulekust pole veel kuulda olnud. Eile hommikul algas ta tööpäev kell kuus ja kuna sinna sõitmine võttis veidi alla kahe tunni, siis tuli end juba kella neljast liigutama hakata. Selline see glamuurne Austraalia tööelu ongi meil.

Ma tegelikult vist eelmine kord väga Sandri tööst ei kirjutanudki. Seekord ka veel tema “päris” tööst rääkida ei oska, sest see algab alles esmaspäeval. Praegu on Sander kontorite kolimistööd teinud. Iga päev tuleb SMS järgmise päeva töökohaga ja siis tuleb kinnitada, kas saab minna või mitte. Nädalavahetuse ja esmaspäeva töökohustused selguvad tavaliselt reedel ning praegu on juba teada, et Sander veedab kogu nädalavahetuse tööl. Olgugi et ta võiks vabalt öelda, et tahab nädalavahetuse puhata ja rannailma nautida (jep, meile lubab pühapäevaks 32 kraadi sooja!), siis otsustas ta pigem teenimisvõimalust mitte kasutamata jätta. Iga päev võib töökoht olla uues kohas, mõnikord näiteks CBDs või Sydney ülikoolis Central Station’i juures, teinekord aga kuskil lääne-Sydney’s, kuhu sõitmine võtab kauem aega kui autosõit Tallinnast Paidesse.

Mina olen oma kontoritööga väga rahul. Kuigi töö pole keeruline, siis õpin iga päev nii palju. Uued teadmised tulevad nii töökoha, klientide kui erinevate rollide kohta, mida igapäevaselt värbame. Töötempo on kiire, sest Sydney turg on Eesti omast täiesti erinev. Samas on kiirus hoopis teistsugune, kui Eestis. Siin on kõik palju hektilisem ja inimeste suhtlusstiilgi tunduvalt tempokam. Samas on kontoris väga mõnus õhkkond - muusika mängib, inimesed küll jutustavad omavahel vahetpidamata ning suhtlevad kandidaatidega telefonis, kuid ma pole kedagi näinud näiteks niisama Facebook’is või Instagram’is scrollimas. Ma ei tea, võib-olla on nad kõik nii osavad sotsiaalmeedikud, et minu silmale jääb see märkamata, aga mu arust päris äge, et isegi kui vabam hetk on, siis pigem suheldakse omavahel kui tsillitakse kalapilguga Facebook’is.

Ja veel üks asi, mis mulle väga väga väga meeldib ja mida ma ülipalju hindan, on see, et tööandja soodustab sportimist. Mitte keegi ei vaata viltu, kui lõuna ajal jõusaalis või jooksmas käid. Pigem on imelik, kui lõuna ajal trennis ei käi. Okei, nii hull ei ole, aga ausalt, see on ülitore, et selline töökeskkond on! Ma tegin ka sel nädalal kaks lõunatrenni ja järgmisest nädalast võtan selle trennivärgi lõpuks tõsisemalt ette. Ma polnud seda enne kogenud, aga nüüd sain aru, et keset tööpäeva trenni tegemine annab kogu päevale uue hingamise ja pärast seda on mõte palju värskem ja töö tegemine sujub isegi paremini. Seega on mul natuke hea meel, et CrossFit mu jaoks siiski liiga kalliks ja liiga jõutreeningule orienteerituks jäi. See klubi, kus ma nüüd käima hakkasin, asub täpselt üle tee ja maksab nädalas vaid $12.50, samas kui CrossFit’i nädal oleks olnud $80 ning lõunapausi trennidest oleks vaid und näinud. Taustainfoks, et käisin Surry Hills’is CrossFit’i proovitrennis ja kuigi trenn oli väga hea, siis sain aru, et mu poolpidused põlved ei rõõmusta ja ma ise olin ka selle treeningu järgselt pigem pettunud, kui ülevoolavalt entusiastlik. Eelmised CrossFit’i proovikad on mulle siiski rohkem meeldinud ning kuigi ma siin sellega siiski tegelema ei hakka, olgugi et ma seda nii väga soovisin, siis ehk kunagi tulevikus leiab taas tee selle treeninguni.

Update Sandri trenni osas on see, et nüüd kui tööelu esmaspäevast joonele saab, siis saab hakata trennile mõtlema. Seega küll see triatlonivärk taas ellu ärkab. Puhkus pidi ju nagunii tugevatele olema, eks?

Mu töö kohta selline tähelepanek veel, et Sander on juba mitu korda öelnud, et olen vist jälle töökoha osas jackpot’i saanud, sest töökeskkond on suurepärane, ma olen rahulolev, ettevõte on üliedukas ja tunnustatud (viimastel nädalatel on mitmeid auhindamisi toimunud ja me oleme alati esikohtadega koju tulnud) ning lisaks toimuvad kliendiüritused, kuhu isegi minusugune ajutine töötaja kaasatakse. Pluss veel mitmeid asju, mida ma kõike enam kiiruga ei oskagi üles loetleda.

Tundub, et eestlasi tuleb järjest Austraaliasse juurde ja see on ju ainult tore. Eelmisel reedel tuli Kaarel Sydney’sse, et siin oma kängurumaa seiklust alustada. Kuna viimati kohtusime augustis meie suvelõpu tsillil, siis oli viimane aeg kokku saada ja tema esimesi muljeid kuulda ning kaks põhilist Sydney vaatamisväärsust ära näidata. Õhtusöögi tegime Grill’d burksirestos. Ma ei tea, kas te mäletate, aga Grill’d on minu ja Sandri jaoks natuke eriline koht. Kui me eelmine kord Austraaliasse kolisime, siis koht, kus me oma kõige esimesel Brisbane’i päeval lõunat sõime, oli just Grill’d. Sealsed burksid jätsid Sandrile mitmeks aastaks kustumatu mälestuse ja kuna me seekord selles restos veel käinud polnud, siis mõtlesime, et miks ka mitte. Kõhud said täis ja jutud said selleks korraks räägitud, seega läks reedeõhtu igati korda. Käisime vaatasime veel natuke jõulutulesid ka ja kuna Sander pidi järgmisel hommikul varakult tööle minema, siis pikka pidu polnud ja olimegi peagi kodus tagasi.

Keset Austraalia juttu üks Eestit puudutav lõik ka ja siis tagasi siinse elu juurde. Ma ei tea, kas teate, aga mõnda aega tagasi kuulutati välja kogumisaktsioon “Püüa vanaema lugu purki” ja kuna minu imeline memm oli tõeline luule- ja jutukogumik, siis õnneks olin aja jooksul natuke neid lugusid filminud ja mõne ka üles kirjutanud. Imetlusväärne, et meeles olid luuletused, mida lapsepõlves koolis õpitud. Rääkimata detailsetest ja vähemdetailsetest lugudest ja mälestustest, mis ligi sajandi jooksul kogutud ja kogetud sai. Millalgi suvel saatsin paar videot Eesti Rahvaluule Arhiivile teele ja nüüd novembri keskpaigas oli võistluse pidulik lõpetamine, kuhu ka minule kutse saadeti. Olin juba peaaegu selle teema unustanud, seega oli nii tore, et see taas meelde tuletati ja kuigi ma lõpetamisele minna ei saanud, oli selline meelespidamine imetore. Veel erilisemaks muudab sellel kogumisvõistlusel osalemise see, et mu memm tegi mingil perioodil Eesti Rahva Muuseumile kaastööd, seega kui kaugele need käbid kändudest kukkuma pididki?

Praegu käib elu suve- ja jõuluootuse rütmis, sest jõulud on ju imelised (isegi siis, kui õues on sadamiljon soojakraadi) ja me ei jaksa ära oodata, millal nii soojaks läheks, et oleks põhjust eestlase kombel virisema hakata, et liiga palav on.

Tegelikult oli meil siin kolmapäeva hommikul täielik marutorm ja isegi Eestis oli meedias sellest juttu olnud, et Sydney’s on põhimõtteliselt viimnepäev käes, sest vähem kui paari tunniga sadas ühe kuu norm vihma maha ja tuul tegi ka pahandust. Tavapärane 35-minutiline bussisõit võttis seekord aega peaaegu poolteist tundi (liiklus oli absoluutselt kaootiline!) ja kuigi ma spetsiaalselt läksin tol hommikul varasema bussiga, mis viib mu praktiliselt kontorihoone ette, siis olin vähem kui minutiga ligumärg ning võisin riietest vett välja väänata. Õnneks oli nii palju mõistust peas, et kingade asemel läksin tööle plätudega, sest märgade jalanõudega poleks küll tahtnud kontoripäeva veeta. Üldiselt on nii, et isegi kui siin oleks maailma lõpp tulnud, siis teil poleks see samal päeval juhtunud, sest põhimõtteliselt on meil juba homme käes, kui teie veel meie eilses elate.

Hakkasin juba peaaegu postitust üles laadima, aga pilte sorteerides tuli meelde, et tegime vahepeal oma elu esimese sushi, käisime Bondi-Coogee kõndi tegemas ja päästsime kassi. Kassi lugu oli sessuhtes tore, et ärkasime ühel hommikul kella nelja paiku mingi müdina peale ja märkasime ruloo alt, et rõdul on keegi. Varsti kostus sealt valju kassikisa ja rõduaken sai korralikud küünejäljed, sest kass tahtis nii väga tuppa saada. Kui hommikul ärkasime, siis kassi enam rõdul ei märganud ja küsisime teineteiselt, et kas see oli uni või päriselt oli meil rõdul üks must-valge kass. Tundus, et saaga on lõppenud ja läksime tööle. Õhtupoole saatis Sander mulle kassipildi ja tundsin ta eksimatult ära. Kass oli siiski rõdul olnud, kuid peitu pugenud ning Sandril ei õnnestunud teda kuidagi rõdult lahkuma saada. Mis seal ikka, Sander liitus Facebook’is kadunud loomade grupiga ning tegi sildid, mida kortermajas liftidesse kleepida. Õnneks ei läinud kaua mööda, kui paar korrust kõrgemal elav pererahvas kassile järele tuli. Tundub, et kass oli mingil põhjusel maandunud kolm korrust madalamal rõdul ning see oli põhjus, miks ta meieni jõudis. Peamine, et ta on tagasi kodus ja kui peaksime teda tulevikus taas kohtama, siis teame, kuhu ta kohe tagastada.

Jutt sai hüplik, aga vähemalt sain iseendaga räägitud ja kui te mu plähmerdamise välja kannatasite, siis olete kiitust väärt!

ps. kui teil on mingid teemad, mis huvi pakuvad ja millest kuulda tahaksite, siis palun andke märku.

ps2. pildimajandus ei tee minuga siin Bloggeris üldse koostööd, seega andestage kaootilisus ja pidage vastu. tänks!

K&S