Austraalia 2.0: veebruar 2019

Mõtlesin, et tuleb natukene vist kirjutada ka minu triatlonielust siinpool maakera. Kõigepealt tuleb öelda, et trennidest, kui paar korda nädalas väike jooks välja arvestada, tekkis suur 3-kuuline paus. Tunnen, et see mõjus mulle päris halvasti ja tundub, nagu hakkaksin otsast peale. Jaanuarist alates olen taaskord ennast kätte võtnud ja järjepidevalt trenni hakanud tegema.

Ujumise olen tööpäevadel lõunatele lükanud, sest saan lähedalasuvas välibasseinis 30-35 minutit ujuda ning nii 4-5 korda nädalas. Kokku tuleb 2-2,5 tundi ujumist nädalas, mis on piisav. Esimesed korrad pärast trennipausi olid päris kohutavad, absoluutselt ei jõudnud. Õnneks nii palju kui mul tehnikat on, siis see oli kõik alles ning takistuseks oli pigem võhm vees. Minu imestuseks läks kõigest 3-4 trenni, kui tundsin end samamoodi nagu varasemast mäletasin. Nüüd töötan selle nimel, et saada juurde kiiruslikku vastupidavust basseinis ja järgmisel võistlusel uus ujumiseesmärk saavutada. Mõned korrad olen ka esmakordselt ookeanis avavees ujumas käinud, aga sellest lõpupoole.

Austraaliasse tulemisega tekkis ka väike probleem, et peaaegu kogu rattavarustus tuli kodumaale maha jätta. Vaatasin enne uue ratta leidmist turul umbes kuu aega ringi. Ütlen ausalt, et triatleedi jaoks on Austraalia turg täielik paradiis. Siin liigub kõike ning tasub natuke vaeva näha, hindadega kurssi viia ning võid leida täieliku jackpot’i. Mõned rattad olid mul juba silma jäänud, kuid ühtegi neist ma lõpuks endale ei ostnud. Pooleldi kogemata nägi keegi rikkur mu kuulutust ja kirjutas mulle, et tal üks ratas üle. Miks ma ütlen rikkur? Seetõttu, et kui me ratast vaatama ja testima läksime avanes kõrge aiatagant korralik häärber, kabriolett vintage auto (mis omaniku sõnul on tema mänguasi) ning garaaži ukse tagant leidsime 8-9 uhket maantee, MTB ja TT ratast. Lisaks tagantjärgi uurisime välja, et mees kellega me kohtusime on olnud ja on erinevate gigantide nagu nt Ernst & Young ja Deloitte partner. Ratas tundus äge ja hea. Muidugi eelnevalt viisin ennast Google ja oma triatleetidest sõprade abil kurssi, mida kasutatud TT ratastel tähele panna, seega teadsin ka mida vaadata, uurida või keerutada. Kõik sobis ning kuna oma kuu ajaga omandatud hinnateadlikkus ütles, et hind rattal on ülihea, siis ei hakanud ka isegi kauplema. Lisaks rattale viskas ta riiulitelt kaasa ka igast head ja paremat, mida saan tulevikus rattal kasutada. Boonusena andis kaasa ka ketta, niiet ootan väga, et seda kuskil testida saaksin, sest seda kogemust mul veel pole. Kokkuvõttes oli elu esimese võistlusratta ostmine väga hea kogemus ja minu väike jackpot – tere tulemast perekonda, Sparky (jep, ma panin oma rattale nime :D)! Ratas pidavat olema kõigest viis korda võistlustel kasutatud ning ausalt öeldes nägi niimoodi ka välja. Igaksjuhuks viisin ratta hiljem teenindusse, aga sealt selgus, et kõik on väga vinksvonks.

Jess! Lõpuks saab rattatrenni minna! Haha.... EI :D

Miks? Sellepärast, et lisaks sellele on vaja ju pedaale, kiivrit, pudelihoidjaid, pudeleid, siserehve, CO2 balloone, CO2 ventiili/pumpa (või kuidasiganes seda nimetatakse), rattatulesid ette ja taha (jah, need on siin pimedas kohustuslikud), ketiõli.... See nimekiri võiks veel jätkuda :D

Niiet ei, ma ei saanud kohe rattaga trenni minna. Ta seisis peaaegu 2 nädalat rõdul, ennem kui ma lõpuks sain sõitma minna. Ma olin oodanud ja igatsenud rattasõitu väga pikalt juba. Eelmine õhtu oli isegi keeruline magama jääda, sest ma olin ausalt ärevil, et saan hommikul sõitma minna.

Rattatrenniga on siin natukene keerulised lood. Sul on paar varianti: sõita linnavahel ringi, sõita linnast välja (mis võtab umbes tund), selleks et sõita suure maantee peal või sõita Centennial Park’is ringiratast. Esimesed kaks ma enda jaoks välistasin, sest linnas TT rattaga valgusfooride vahel kõõluda... ei aitäh. Tund aega tiksuda jälle valgusfooride taga, et sõita maanteel, kus ma ennast absoluutselt ohutult ei tunneks? Ei aitäh. Seega jäigi minu jaoks ainukese variandina järgi Centennial Park. Tegemist on suure pargiga, mille ümber on autotee koos laia eraldatud rajaga ratastele/rulluisutajatele. Ühe ringi pikkus u 4km. Jah, neli kilomeetrit. Tundub päris hull, kui pikad rattatrennid minul võivad kesta kuni 3h. See tähendab minu jaoks kuni 25 ringi sõitmist Centennialis. Tegelikult polegi asi nii hull. Trennidega, mis siiani seal teinud olen, ei ole ma tähelegi pannud, et asi käib ainult ringiratast. Jah, trenni lõpus maha istudes on veits veider tunne, aga see selleks. Lisaks eelnevale on mõned miinused veel. Rattatrenni tuleb alustada kell 6 hommikul, pimedas, sest hiljem startides oleks pargis lihtsalt liiga palju inimesi sõitmas ning temperatuur tõuseks liiga kõrgeks. Isegi hommikul kell 6 liigub rajal päris palju rahvast, nii et alati tuleb pilk terav hoida, et vältida ohtlikke olukordi. Kokkuvõttes tundub päris keeruline see ratturi elu siin Sydneys, aga sellest hoolimata olen ma väga rahul ja õnnelik, et saan oma treeninguid siin ikkagi jätkata. Tallinnaga on olukorda natuke ebavõrdne võrrelda, aga pean ikkagi ütlema, et Tallinnas on ratturi elu minu arvates palju parem, kui minul siin Sydneys. Sellegipoolest on treeningud väga hästi läinud ja olen rahul. Rattavorm on triatloni kolmest alast mul kolmekuulise pausiga kõige rohkem kannatanud. Pärast rattatrennis 90km läbimist ei kujuta ma praegu ennast ette poolmaratoni jooksmas. Aga küll ma need watt’id uuesti üles leian ja ennast liikuma saan.

Jooksu kohta väga midagi erilist rääkida polegi. Tingimused on suurepärased. Võib-olla liiga kuum, aga mulle see meeldib, kuigi paremad sooritused olen ma teinud pigem jahedates tingimustes. Jooksuvorm on tekkinud trennipausi tõttu kõige vähem kannatada saanud. Liigun ikka tunde ja numbrite järgi samamoodi nagu viimane triatlonihooaeg Eestis. Tuleb ainult harjuda siinse kuuma ilmaga ja vormi parandada. Jooksutaset aitas kindlasti hoida see, et trennipausi ajal tegin ikkagi paar korda nädalas lühemaid jookse. Oma uute eesmärkide saavutamiseks tuleb aga vaeva näha ja proovin endast parima anda.

Nagu alguses lubasin, siis räägin avavees ujumisest siin. Mõned nädalad tagasi kutsus Alex mind ühele heategevuslikule ujumisvõistlusele, kus kogutakse raha puuetega laste ujumisklubi jaoks. Olin koheselt mõttega nõus ja nii sai see plaani võetud. Muidugi tuli selleks ennast ka avaveega siinpool maakera harjutada. Teadsin, et esimesed korrad saavad minu jaoks rasked olema. Mitte lainete vms pärast vaid sellepärast, et mis kõik seal pimedas põhjas elab. Meduusid, astelraid, haid, ussid ja muud koletised, mis sa tavaliselt ookeanipõhjast leiad. Ilmselgelt ühtegi neist seal ei ole (välja arvatud astelraid, keda trenni tehes nägin), aga see mõte neist häiris mind esimesel korral päris korralikult. Võimatu oli hingamisrütmi kätte saada ning tegemist oli pigem vees kontrollimatu hingeldamisega. Võib-olla isegi kergemat sorti paanikaga. Esimesel korral rohkem kui 600m ei ujunudki. Teisel korral oli lugu juba teine ning kordades parem. Kollidele väga ei mõelnud ning sai ilusti avaveega harjuda. Kokku käisin enne võistlust kaks korda vett testimas ja ennast harjutamas.

Võistlus toimus samas kohas, kus ka avaveetrenni tegin, seega oli hea, et sai ennast samas keskonnas harjutada. Võistlusel oli võimalik valida kahe distantsi vahel - 1km ja 2.5km. Kuna poolpikal Ironmanil tuleb ujuda 1.9km ja lõunate ajal basseinis jõuan ma ainult 1.5km ujuda, siis tundus igati loogiline valik 2.5km, et saaks ka pikka ujumist oma trennidesse kombineerida. Teades oma tempot basseinis, siis olid ootused kõrgemad, kui välja tuli. Aga nagu öeldakse, eks ootused peavadki olema kõrgemad kui võimalused. Võistluseelselt teadsin, et enam ma haidele jms asjadele ei mõtle, sest tean varasemast, et kui stardipauk käib, siis lähen kõigest läbi. Nii ka läks. Esimesed 500m olid okei ja lihtne, sealt edasi liikusin juba tõelises ookeani avavees. Lained tõusid ja õõtsutasid mind üles alla. Prillidesse hakkas vett tulema. Palju raskem oli poisid näha ja ennast õigel kursil hoida. Ilmselgelt tuli mu avavee kogenematus siin mängu. Kui Kakumäe supelrannas võrdlemisi madalas ja väga rahulikus vees ujumine kõrvale jätta, siis pole ma ju varem kunagi avavees ujunud. See, mis nüüd minuga seal lainetevahel toimus oli päris rõve. Üritasin tempot hoida ja edasi panna, aga raske oli. Lainete vahel möllates keskendusin rohkem õhu kättesaamisele ja kursi hoidmisele ning tehnika oli täpselt selline nagu lihasmälus salvestatud, sest järgmised 1.5km oli tehnika viimane asi millele mul oli aega mõelda. Kui keegi lugejatest osales 2017. aastal Otepää Ironmanil, siis tuleb tõenäoliselt meelde, kui meeletu lainetus oli Pühajärves tol aastal saare taga. Pean ütlema, et Otepää oli võrreldes siinsega lapsemäng. Piinlemisest äge ja huvitav kõrvalepõige oli see, et märkasin, kuidas päikesekiired veesügavusse läksid.Tagasi järjepeale sain ma oma võistlusel siis, kui oli umbes 500m veel finishini. Siis sain taas mõelda ka tehnikale ja natuke tempot arendada. Finishikaare alt läksin läbi pettumusega, sest nägin juba, et oma püstitatud ajalist eesmärki ma ei täitnud. 2.5km läbimiseks läks mul aega 1h 3min, mis tähendab u 2:30/100m. Kohutav tempo ja polnud üldse rahul. Eks tingimused tegid oma töö ning ujumine on mu kõige nõrgem ala.

Kokkuvõttes ütlen, et trenniks sobis kah ja tegelikult on hea meel teada, et nii palju vormi vähemalt on, et sellistes oludes ja sellise tempoga jõuan vabalt ujuda ka palju pikemalt. Kusjuures, ujumas oli täna rekordilised 1250 ujujat ning väidetavalt olid ilmaolud 10/10, sest ilm oli selge ja päikseline, vesi (pigem) rahulik ja boonuseks oli high tide ehk vetteminek ja sealt tulek olid palju mõnusamad. Pluss lisaks kõigele olid seal sellised vennad, kes võitsid kõigepealt 1km (meesvõitja tuli 12 mintsaga veest välja!) ujumise ning siis olid ka 2.5km eliidi stardis ja võitsid ka selle ära. Võistlemas olid ka toetatava ujumisklubi sportlased, kes hoolimata oma puudest osalesid 1km ujumises ning üldse mitte aeglaselt. Tore päev oli ja hea meel, et sai ennast testida.

Esimene start siin pool siis tehtud. Plaan on vähemalt üks poolik Ironman siin ka teha. Esimene võimalus on selleks mai alguses ning kui kõik hästi läheb, siis olen ka stardis. Hoidke pöidlaid!

Finish

Enne starti

Finish vol2

Sisse läksin loomulikult esireast

#soolavesininastvälja

Koht, kuhu kõik mu palk läheb :D

Tuju hea, teadmata, mis mind ees ootab.

Kerge poolmaraton trenniks. Esimene asi, mis uksest sisse astudes ütlesin oli, et Kaisa, mine palun too alt kohvikust kõige magusamaid saiakesi, mis seal on.

Kauaoodatud hommikusöök peale varahommikust rattasõitu

Võistluskeskus

Eesti esindus

Otsin watte jalgadest

Peavad ju kuskil olema need :D

See postitus on mul mõnda aega mustandites seisnud ja olen pikalt mõelnud, et kas see avaldada või mitte. Nagu aru saate, siis otsustasin selle avaldada, sest tahaks selle maailma teise otsa kolimise osas lõpuni aus olla ja kunagi ise ka tagasi vaadata ja näha, mis mõtted tol ajal olid. See kõik võib mõne aja möödudes olla täiesti teistmoodi, kuid seepärast tulebki kirja panna, et mitte ära unustada. See ei ole ving ja hala, see on päris elu, päris mured ja rõõmud, päris hirmud, päris eneseületused, päris kasvamised ja päris õppetunnid.

Väikelinna tüdruk ja naaberküla poiss riigist, kus põhimõtteliselt kõik on mingil viisil omavahel seotud või tunnevad üksteist ning räägivad keeles, mida vaid umbes 1,3 miljonit inimest maailmas rääkida oskavad. Kõigele sellele vaatamata on kaks täiesti tavalist noort otsustanud kolida mõneks ajaks teisele poole maakera. See võib olla hirmutav ja täis ootamatusi, aga üle kõige on see õppimine - iseseisvumine, enese proovile panemine, kogemuste hankimine ja selle elu elamine, mis oli varasemates unistustes ning aitab sillutada teed uute unistuste poole.

Mu tööpäevad on enamjaolt alati sellised, et räägin inimestele telefonis töökohtadest, millest polnud mul enne Austraaliasse jõudmist aimugi. Jah, ma teadsin, et need inimesed on olemas, aga mul polnud õrna aimugi, millist rolli nad organisatsioonis mängivad. Ma ei teadnud, mis tööd need inimesed teevad ning ilmselt kui mulle seda emakeeles seletataks, oleks see ikkagi keeruline ning poolenisti arusaamatu. Nüüd olen rollis, kus saan iga päev mõne positsiooni kohta uue portsu teadmisi ning pean rääkima inimestele võõrkeeles kõigest senini hoomamatust ning veenduma, et nad on ideaalsed kandidaadid. Tuleb küsida küsimusi, mis võivad mulle tunduda rumalana, kuid tegelikult on täiesti adekvaatsed. Kusjuures, mu tiimijuht ütles just hiljutisel koolitusel kuldsed sõnad. Nimelt pidavat suur osa värbajaid ebaõnnestuma just seetõttu, et ei julge küsimusi küsida, sest kardavad end tunda liialt rumalalt. Pärast selle mõtte kuulmist olen ma küsimuste osas palju julgem ning ei pelga olla uudishimulik.

Ma pean iga päev tegema asju, mis olid varem väljaspool mu mugavustsooni. Kui tahan midagi öelda, siis on ainus võimalus rääkida võõrkeeles, sest mitte keegi ei saaks aru, kui üks põhjamaa tüdruk keset kontorit mingis imelikus keeles rääkima hakkab. Ja teate mis, ma saan kõikide nende kõnede ja vestlustega hakkama ja see on päris äge tunne! Iga päev oma mugavustsooni veidike avardada ning olla põnevil iga uue päeva ees, sest tunnen, et niiviisi õpib kõige paremini. Uhke värk! Ma ei jaksa ära oodata, et saaksin kunagi Eestis oma siin kogutud teadmised praktikasse panna ning olla tänulik siinse kogemuse eest.

Lisaks tööalastele juttudele tuleb ka muud asjad teises keeles ära rääkida. See on kindlasti mingis mõttes lihtsam, kui tööjuttude rääkimine kandidaatidega, kuid samas palju rohkem tähelepanu nõudev. Seda just seetõttu, et siin meeldib inimestele teineteise võidu korraga rääkida või entusiastlikult mingite teemadega “sisse sõita”. Mu arvates on päris keeruline oma tähelepanu jagada ning kõiki korraga kuulata. Veel enam, kui justkui ootad viisakalt “oma korda”, et sõna sekka öelda, siis võib see hetk juba möödas olla, sest märkamatult on teema poole lause pealt muutunud. Seega ega see sotsiaalne olemine siin ka käkitegu pole, aga iga päev õpetab ning iga päevaga muutub suhtlemine enesekindlamaks. Missest, et ma teen kindlapeale grammatilisi vigu ja pärast kirun, et seda öeldakse ju teistmoodi või kui mõned sõnad meelde ei tule või kui päris kõigest aru ei saa, sest ei jaksa juttu jälgida või on see niivõrd spetsiifiline, kuid lõppkokkuvõttes on alati kõik hästi. Siin ollakse "võõramaalastega" harjutud ning eksimustele ei pöörata tähelepanu, seega kõik need mured ja hirmud eksimuste ees, on vaid peas kinni. Tuleb lihtsalt olla julge, teha vigu (kui juhtub, siis juhtub, eksole!) ja teinekord paremini teha.

Loo moraal, iga päev viib vähemalt korra mugavustsoonist välja, muudab mingitel hetkedel ehk isegi ebakindlaks, kuid teeb tugevamaks!

K&S

... ja mis postitus see oleks ilma paari pildita (seekord täiesti teemavälised pildid :))