Video: Sydney Opera House, Botanic Gardens & Incivtus Games

Uuest kodust, ühistranspordist, töö otsimisest ja eestlastele kaasaelamisest ...

Nädal Sydney elu on jälle möödas ja on aeg uuteks juttudeks. Ka seekord varu lugemiseks pigem rohkem kui viis minutit, sest muidu sa posituse lõppu päris ei jõua.

KODU

Täna saab meil nädal aega uues kodus elatud ja kuigi kodu on pisike, on siin olemas aboluutselt kõik eluks vajalik. Ausõna, ma üldse ei liialda. Siin on olemas kõik alates mööblist, tehnikast, köögitarvikutest, puhastusvahenditest kuni uhiuue voodipesu ja käterätikuteni. Seega kuigi üürihind on päris krõbe, ei pidanud me tegema täiendavat väljaminekut, mis kõikides teistes korterites, mida vaatamas käisime, olnud oleks.  Oleme end kenasti sisse seadnud ja tunneme end koduselt. Kui keegi teist mäletab meie kunagist Rohu kodu, siis praegune korter on tollest pisut suurem ja siin on ühte ruumi mahutatud nii köök, elu- ja magamistuba kui ka kontor ning lisaks loomulikult ka vannituba, mis jääb pisut nurga taha ja rõdu, kus polegi veel hommikusööki nautida jõudnud. Kui külalised tulevad, saab voodi kappi lükata ja keset tuba tekib korralik tantsuplats. Esimesed külalised on tegelikult juba ka võõrustatud, sest Johanna ja Alex käisid reede õhtul külas.

Korteris meil pesumasinat pole, kuid siin on koridoris suur pesuruum, kus saab nii pesumasinat kui kuivatit kasutada. Kumbki neist maksab kolm dollarit, kuid pesumasinatäis on tavalistest kodustest masinatest vähemalt kaks korda suurem. Nad vist nimetavad siin neid tööstuslikeks pesumasinateks tegelikult. Lisaks on meil muide bassein. Seda pole veel kasutada jõudnud, sest ilmad on olnud pigem jahedavõitu ja bassein on soojenduseta. Kui inspection’i ajal seda korra piilusime, siis ega see väga kutsuv küll ei olnud, kuid kui suvi kätte jõuab, siis võib seal kindlasti päris head jahutust leida. Proovimata me seda kindlasti ei jäta, seega küll te basseinitiirust ka veel kuulete.

Huvitav lugu on sellega, et ükspäev randa jalutades märkasime, et taas on meie kodu juures tuletõrjedepoo. Ka viimases Tallinna kodus elades oli meil depoo üle tee, seega huvitav kokkusattumus. Korter on tegelikult üsna tiheda liiklusega tee ääres ja tänavamüra kostub tuppa ka kinnise rõduuksega, kuid oleme sellega juba peaaegu harjunud ja muret see meile ei valmista.

Muide, randa jalutame kodust umbes 20 minutit, seega Sydney mõistes on meil rand lausa tagahoovis. Maroubra Beach ehk meie kodurand on imeilus ja suure liivarannaga. Mööda rannajoont ja nii-öelda kergliiklusteed on imeilus jalutada või trenni teha, seega imeliste vaadete jackpot’i võitsime siiakanti kolimisega kindlasti. Selles rannas on päris palju surfareid ja nii äge on vaadata, kuidas nad laineid ootavad ja püüavad. Ükspäev kui meil soe oli, siis tegime kiire rannapäeva ja Sander ütles pärast oma jooksutrenni, et vesi on ülikülm. Tunde järgi pakkus, et umbes 13-15 kraadi, seega umbes samasse kanti kui merevesi Ironman Tallinnal. Siiamaani polnudki veel näinud, et inimesi vette ujuma lubati, kuid tol päeval oli umbes kahemeetrine lippudevaheline ala ujumiseks olemas.

ÜHISTRANSPORT

Kodust saame südalinna ülimugavalt – üks neljakümne minutiline bussisõit ja oleme kohal. Piletihinnad on siin pigem kallid ja me pole siiamaani aru saanud, kui palju see üks sõit siis maksab, sest igakord võtab kaardilt erineva summa maha. Siin on selline süsteem, et paned transpordikaardile (põhimõtteliselt nagu meie roheline kaart) raha peale ning bussile/rongile minnes registreerid oma kaardi masinas ning väljudes teed täpselt sama. Lisaks on nii, et kui teed nädalas kaheksa sõitu, siis sellest järgnevad sõidud samal nädalal on poole hinnaga. Telefoniäpis saab ilusti oma sõitudel ja kaardijäägil silma peal hoida, seega süsteem on iseenesest päris lihtne. Nagu mainisin, siis piletihind on pigem kallis ning me oleme siin oldud aja jooksul kumbki juba 120dollarit kaardile laadinud ning juba natuke üle poole sellest ära kasutanud.

Bussidega on siin üldse selline süsteem, et kui bussile tahad minna, siis pead tee ääres käe tõstma või bussijuhile lehvitama ja siis ta peatub. Bussist mahaminek on ka natuke teistmoodi kui Eestis. Siin peatub buss ainult siis, kui keegi vajutab STOP nuppu ning bussist väljumine toimub enamasti pigem keskmise ukse kaudu (sisenemine bussi ainult esimesest uksest). Väljudes on viisakas bussijuhile käega viibata, noogutada või üle bussi hõigata “Thank you!”. See on siin nii normaalne, kuid Eestis ei kujutaks ettegi, et trollist väljudes hõikad üle selle oma tänusõnad. Või olgem ausad, isegi kui esimesest uksest väljud ja otsutad juhti tänada, siis kahel juhul kolmest saad kulmukortsutuse või pahase porina, et miks sa juba kiiremini minema ei lähe ja loodad heale õnnele, et bussiuste vahele ei jää.

Üldiselt oleme ühistranspordiga päris osavad ja saame siin vasakpoolses liikluses aru, kuskohast peame peale minema, et tagasi koju jõuda või järgmine buss võtta. Rongidega saime ka tuttavaks ja seal toimib samasugune kaardisüsteem. Samas nõuab rongidele minemine ikkagi veits rohkem pingutust, sest platvormi ja suunaga puusse panemine on palju lihtsam. Õnneks oleme iga kord õigesti sõitnud, aga natuke keerulisem on küll. Rongid on siin võib vist öelda, et kolmekordsed – alumine ja ülemine korrus on täis istekohti ning keskmisel korrusel on väljumine, kus on ka üksikud pingid. Olympic Park’i sõites nägime, et siin on rongiistmetel selline äge süsteem, et saad seljatugesid liigutada ning seeläbi muuta oma istumise suunda ning seda, kas soovid näiteks neljakesi ninapidi koos istuda või eelistad pigem eesistuja kukalt vaadata.

TÖÖ

Oleme endiselt töö otsimistega tegelemas, kuid tänaseks seisukohal, et püüame leida mingeid juhuotsi, et kulud-tulud nulli saada ja siis vaatame edasi. Mina ilmselt teen igaks juhuks ikkagi New South Wales’i RSA ära, et saaksin kuskile restorani/kohvikusse tööle minna.

Tööle saamisega on see keeruline lugu, et me mõlemad oleme otsinud praegu erialast tööd ehk Sander otsib IT-alast tööd ja mina värbamisvaldkonda. Oleme mõlemad saanud päris palju telefonikõnesid, sest tundub, et meie CVd ja kogemused neile meeldivad, kuid kui kõne jõuab selleni, et oleme riigis Working Holiday viisaga, siis tänatakse ja lõpetatakse kõne päris kiirelt. Seega otsimegi hetkel pigem casual/contract/temporary töökohti, kuid hoiame siiski ka pikemaajalistel pakkumistel silma peal. Mitmed kohad on küsinud ka, et kas oleme mõelnud sponsorship viisale, kuid sellist soovi ja mõtet meil siiski praegu pole ja plaanime ikka aasta pärast koju tagasi tulla.

Mina käisin kahel tööintervjuul ning mõlemad toimusid agentuurides, seega polnud mingi kindla positsiooni osas, vaid lihtsalt enda tutvustamine ja kogemusest rääkimine. Üks agentuur kontakteerus minuga administratiivtöö ja teine personalitöö asjus. Tundus, et mõlemas kohas läks hästi. Neile väga meeldis minu varasem kogemus, pealehakkamine ja keeleoskus, seega justkui oleks kõik hästi. Küll aga ütlesidki nad, et ajutisi töökohti nii tihti ei liigu, kuid võtavad ühendust, kui minu kogemus ja oskused sobima peaksid. Kolmas intervjuu oli mul ka ning see oli teistest tunduvalt formaalsem ning kinnituskirjaski mainiti, et tuleb ametlikult riides olla. Kuna jätsin südamerahuga mustad püksid ja kingad koju, siis tuli minna KMarti ja Big W poodidesse, kus siis 19dollariga endale vajalikud riided skoorisin. Ilmselt oleks mujalt lihtsamini leidnud ning valik oleks laiem olnud, kuid esmaspäeval olid kõik poed peale nende kinni ja tuli leppida sellise valikuga.

Sander on saanud ka hulganisti kõnesid, kuid takerdub samas kohas, kus mina – viisa. Ükspäev oli temal ka töövestlus agentuuris, mis andis meile võimaluse sõita tol hetkel esmakordselt Northern Sydney’sse. Sealt sai Sander kohe mingi positsiooni kohta info ning nüüd ootab tagasisidet, et mis värbav ettevõte temast arvab. Lisaks on tal veel paar kohta ootel. Õigem on vist tegelikult öelda, et tema on ootel, et mida vastatakse ja mis edasi saab. Üks konsultant rääkiski mulle, et kui mingi koht tekib, siis võivad asjad väga kiiresti liikuda, nii et üks päev võetakse ühendust ja järgmine päev oledki uues töökohas. Selline lahendus meeldiks ja sobiks mulle väga, sest nii minu kui tegelikult ka Sandri kasuks räägib see, et oleme valmis alustama esimesel võimalusel.

Hoiame teid kindlasti kursis, kui oleme töö leidnud, praegu saame ilusti veel hakkama ja endiselt liiga palju ei stressa, kuid juhuotstel hoiame silma peal.

INVICTUS GAMES

Sydney’s toimuvad nädal aega kestvad Võitmatute mängud ehk Invictus Games, mis on spordivõistlused sõjalistel operatsioonidel viga saanud sõduritele. Idee algatajaks oli 2014. aastal prints Harry ja ka tema on Austraalias võistluste patroonina kohal.

Meie mõtlesime, et kui sellise võistluse ajal siinsamas oleme, siis tuleb Eesti tiimile kindlasti kaasa elada. Alustasime enda programmi sellega, et läksime eelmisel neljapäeval Eesti majja, kus korraldati mängudel osalejatele vastuvõtt. Kohal oli võrdlemisi palju kohalikke eestlasi, kuid nende seas oli noori pigem vähe. Nii äge oli kuulda, kui ilusat eesti keelt räägivad need, kes on siia jõudnud juba pool sajandit tagasi või miks mitte alles hiljuti, kuid siiski olnud pidevas ingliskeelses keskkonnas. Eesti maja oli kodune, seinale oli joonistatud suur pilt, kus oli erinevaid “episoode” Kalevipojast, vitriinid täis aja jooksul kogutud materjali, seinal tikitud Eesti maakondade vapid, taustaks mängimas uusimad lood Curly Strings’i ja TradAttack’i repertuaarist ning joogiks karastav Tartu limonaad.

Ma arvasin siiamaani koguaeg, et eelmise Austraalias käiguga sai minu jaoks vanaonu Endli saaga läbi, kuid nähes vanahärrat, kes võis olla Endliga samaealine, tekkis mul tohutu tahtmine minna temaga veidi vestlema. Kogusin hoogu ja läksin rääkisin nii tolle härra kui ühe prouaga, et kas nemad teavad sellist inimest. Kahjuks kumbki neist Endlit ei tundnud, kuid mul on hea meel, et ma ei jätnud seda võimalust kasutamata ja nendega siiski veidi vestlesin ja ka nende siiatuleku kohta rohkem infot teada sain.

Eesti tiimi ootasime päris kaua, sest nad olid olnud Uus-Meremaal treeninglaagris ning Austraaliasse sõit võttis erinevatel põhjustel oodatust kauem aega. Vestlesime pisut inimestega ning siis juhtus ka Sandri siinoldud aja jooksul piinlikuim hetk. Nimelt olime juba mõnda aega vestelnud Eesti Kaitseväe veebliga, kui jutu käigus tuli mainimesele esmakordne suurõppus Siil. Siim, Kaitseväe veebel, ütles, et tolle õppuse lõpurivistuse ajal sai ta uue ametikoha, mis on Eestis esmakordne. See hetk kõrvaltvaatajana on lihtsalt kirjeldamatu. Sandri nägu ja kael värvusid tulipunaseks, kui ta sai aru, kellega on tegemist. Õnneks läks piinlikkus kiirelt mööda, sest ta vabandas end sellega välja, et pole harjunud kolleege tsiviilriietes nägema. Kuulsin veel mitu päeva pärast seda episoodi, et kui piinlik tal ikka oli ja oma kolleege (eriti juhtkonda) võiks ju ikka ära tunda. Õppetund saadud ning edaspidi oleme ta eksimatult ära tundnud ka siis, kui ta on paraadvormis või tribüünil omadele kaasa elamas.

Tiim jõudis kohale, peeti paar kõne, öeldi edasi innustavad sõnad ning seejärel suunduti suupistete laua äärde, kus võis leida Sandri sõnul nii maailma parimaid võileibu kui pisikesi kaneelirulle. Ajasime seal veel natuke ühe koondise treeneriga juttu, kes soovitas, et sõudmine oleks äge ala, mida vaatama minna. Etteruttavalt võib öelda, et “Aitäh, Raido!”, oli tõesti üks vägev ja emotsionaalne võistlus.

Laupäeval toimus ooperimaja juures mängude avamine ning olime eeltööd tehes aru saanud, et tegemist on tasuta sündmusega ning kõik on oodatud. Meie plaan oli mõni tund enne avamist tegelikult ohus, sest õues hakkas järsku meeletu marutorm. Taevas sähvis ja müristas enneolematult valjult. Me olime küll valjusid kärgatusi varem kuulnud nii Eestis kui Austraalias (äikesetorm farmis ning tsüklon Airlie Beach’il), kuid siin oli see kõik hoopis teistsugusem. Õnneks jäi torm järgi, kuid hiljem kuulsime, et see tegi ikka päris palju pahandust ja ka avapidustused algasid umbes 1,5 tundi hiljem. Kuna enam ei sadanud, siis otsustasime, et kui me nagunii Sydney’s oleme, siis läheme vaatame selleavamise üle. Tegelikkus oli hoopis teistugune selles, mida olime ette kujutanud, sest ooperimaja esine oli aedadega ära piiratud ning avamiseks oli tehtud nii-öelda tsoon, kus kõik toimus. Vaatasime seal natuke ringi, kuid otsustasime siiski koju tulla ja nägime seda kõike hoopis teleülekandest.

Järgmisel päeval toimusid purjetamine ja rattasõit, kus eestlased esindatud olid. Purjetamist väga palju ei vaadanud, sest kahjuks me ei saa sellest aru ja teiseks, me lihtsalt ei teadnud, milline võiks eestlaste purjekas olla. Küll aga nägime vees mõnulevat hüljest ja sellest meile purjetamisega seotud meelelahutuseks piisas. Läksime edasi rattaraja äärde, kus elasime omadele häälekalt kaasa ning hoidsime pöidlaid, et neil maruhästi läheks.

Esmaspäeval veetsime päeva esimese poole Sydney olümpiakülas, täpselt sealsamas, ku Erki Nool 18 aastat tagasi kuldmedali võitis. Kuna Raido oli meile sõudeergomeetrite võistluse päris hästi “maha müünud”, siis ostsime piletid just sellele pool päeva kestvale võistlusele. Toimus võistlus ühes sisehallidest (QuayCentre), kus keset väljakut oli vist ligikaudu 40 sõudeergomeetrit. Võisteldi erinevates kategooriates, mis sõltusid sellest, mis vigastustega võistleja oli. Need mehed ja naised, kes oma riiki seal esindasid olid lihtsalt võimsad. Eranditult kõik, nad on super! Inspireerivad, teotahtelised ja tugevad. Võistlus oli vaatemänguline ning nägime ära ka selle, kui eestlane poodiumisõitu tegi.

Kuidagi hästi juhtus see, et peaaegu kõik eestlased sattusid meie ette võistlema, seega oli hea neid seal Eesti lipu ja toetavate hüüetega ergutada. Kuigi peab tunnistama, et meie hääled jäid kindlasti alla austraallastele või brittidele, kes moodustasid publikust vähemalt poole. See ei loe, meie fännidena andsime oma parima ja ka meie suurepärased kangelased andsid vägevaid lahinguid.

Võistluste ajal juhtus see, et olin järsku ümbritsetud suurest hulgast austraallastest. Sander oli läinud just medalitseremooniat filmima ja nii ma seal istusin üksi keset kisavaid kohalikke. Selgus, et Sandri kõrval ennist istunud naise poeg oli just võistlust alustamas ning kogu pere tuli kaasa elama. See, kui toetavad ja emotsionaalsed nad olid, on imetlusväärne. Ja teate mis, Ben, kellele valjuhäälselt kaasa elati, võitis nii tolle neljaminutilise kestvussõidu kui hiljem üheminutilise sprindi. Õhtul nägime telekast veel tema lugu ja tema medalisõitu. Vägev!

See oli väga äge ja emotsionaalne päev ning nähes neid inimesi võistlemas nii nagu nemad seda teevad, oli suurepärane ja inspireeriv kogemus. Ja kindlasti õpetas nii mulle kui Sandrile seda, et allaandmine ei tule kunagi kõne alla ja kui trennis on raske, siis ei hädalda, vaid annad endast parima.

Sellega sai nädalakokkuvõte tehtud ja uued jutud tulevad siis, kui on teiega jälle midagi toredat jagada. Kui teil on endal mingeid mõtteid või küsimusi, millest võiksime teile kirjutada, siis andke teada ja anname endast parima.

PS. Sander tegi meie nädalavahetusest video ka, seega seekord saab lisaks tavalisele positusele varsti ka liikuvat pilti vaadata. Me oleme selles asjas veel algajad, aga me õpime (ja võib-olla edaspidi keset jutustamist ma nii enam palju ei haiguta :D)

K&S

Kodu koos tantsuplatsiga

Kodu - elutuba, magamistuba, kontor

Kodu fuajee 

Rõdudega on kodumaja

Kodu - köök ja söögituba

Sander läks oma langevarjupükstega jooksutrenni randa tegema

Trennist otse päevitama

Rongi esimeselt korruselt vaade teisele korrusele on selline

Minu simene intervjuu toimus sellises fuajees

Teine intervjuu samal päeval toimus HAYS värbamisagentuuris

Sandri intervjuu toimus sellises ruumis ...

 ... ja sellises majas

Minu kolmas intervjuu toimus samas agentuuris, kus Sandril, kuid asukohaga CBDs

Vaade 53.korruse koosolekuruumist

 Eesti maja Sydney's

Käsitöö Eesti maja seinal 

 Sissepääsu kohal tervitab Kalevipoeg

Siis kui ma julguse kokku võtsin ja Endli kohta küsima läksin 

 Külalisteraamatusse jätsime ka jälje

 Meie sissekanne

Kangelaste saabumine

 Õhune CBD

 Harbour Bridge

 Avamisele kohale jõudes oli esmane vaatepilt selline

 Sandri esimene üleaedne salapilt

 Sandri teine üleaedne salapilt

Invictus Games'ide maskott Cobber

 Rattaraja ääres

 Sõudeergomeetrid ootasid kangelasi

 Eestlased ootasid oma starti

 Pronksmedal!

 Sander on MacGyver ehk lipu kinnitas patsikummide ja telefonilaadijaga

Fännipäeva lõpp

Videotöötlemine käis nii

Austraalia, me oleme kohal!

Viimati kuulsite meist Tallinna lennujaamas, kuid tänaseks oleme juba paar päeva Austraalias olnud ja hakkame vaikselt uut elurütmi kätte saama. Aga kõigest järgemööda … Postitus tuleb pikk, seega võtke kohvi- või teetass kõrvale ja oletegi uueks postituseks valmis.

Tallinn-Stockholm lend läks kiirelt ja päris kohale veel ei jõudnud, et millesse end mässinud oleme. Ei tea, kas siiamaani sellestki veel aru saame. Stockholm’is ootasime päris mitu tundi oma järgmist lendu, tegime kiire õhtusöögi, vaatasime natuke sarju ja oligi aeg lennukisse minna, et New Delhi’sse lennata. Olime Air India kohta igasuguseid arvustusi lugenud ja kõik, mis me lugesime, oli sulatõsi. Et mitte kohe vinguma hakata, siis esimene Air India lend läks nii kiirelt, kui üks peaaegu kaheksatunnine lend minna saab. Meie kõrval istus üks äge Rootsist pärit vanahärra Lennart, kellega oli ülitore vestelda. Me kumbki Sandriga ei ole lennukis suured kõrvalistujaga vestlejad, aga tema oli väga äge. Ta on endine ajakirjanik, töötas Stockholm’i suurimas ajalehes ja tänaseks on kolinud linnakesse, mis asub pigem Taani piiri ääres. Lennarti reis viis teda taas Indiasse oma guru juurde, kelle juures on juba mitmeid aastaid end arendamas käinud. Tema lai silmaring, muhe huumor ja õpetussõnad saatsid meid peaaegu kogu reisi. Muidugi välja arvatud see aeg, kui me kõik magada üritasime. Reisi lõpus ulatas ta meile oma visiitkaardi, et juhuks, kui me Austraalias midagi ägedat peaksime tegema, siis hoiaksime ka teda meeles ja saadaksime talle postkaardi. Pole küsimustki, Lennart saab oma postkaardi varem või hiljem!

Indias läks lennujaamas passikontroll üsna sujuvalt, seda ei saa küll turvakontrolli kohta öelda. Kõige algelisem, kaootilisem ja ajamahukam turvakontroll, kus ma kunagi käinud olen. Pärast seda leidsime üsna ruttu oma värava, viskasime leboistmetele pikali ja magasime mõnda aega. Ärkasime ehmatusega, et meie väravat on muudetud ja peame minema teise lennujaama otsa. Õnneks oli aega, jõudsime kohale ja saime veel väravaski tsillida. Küll aga, ärge kunagi uskuge New Delhi väravatabloosid, need ei paku just 100% õiget infot. Lennuk oli üsna sama kui eelmine lend - multimeedia süsteem ei töötanud endiselt kuigi hästi ja lennukaart väitis kogu 12h lennu jooksul Sandrile, et distants on Delhi-Delhi (ausalt oli tegelikult Delhi – Sydney), toit oleks justkui eelmiselt lennukilt toodud, aroomid olid hingematvad (jep, päris paha lõhn oli) ja lennupersonal polnud kuigi sõbralik. Lennukis elasime rütmis, et kui midagi põnevat vaadata pole, telefonis enam mängida ei viitsi, sarju vaadata ei viitsi, siis tuleb magada.

Austraalias tervitas meid erinevalt eelmisest korrast hall ilm ja tugev vihmasadu, kuid kuna on veel talv, siis sellest end heidutada ei lasknud. Viisakontroll läks ladusalt, pagas tuli kiiresti ja keegi külakostiks toodud leiba ja maiustusi ära ei võtnud, seega saime endale Taxify kaudu auto järgi kutsuda ning Johanna ja Alexi juurde sõita.  Sõit läks ruttu ja tundsime end üsna koduselt ning vasakpoolne liiklus meid seekord ei jahmatanud.

Johanna ja Alexi juurde jõudes tundsime kohe, et meid on oodatud ning seadsime end sisse nende kodus, mis pidi paariks päevaks ka meie ajutiseks koduks saama. Leidsime laualt ka “Austraalia stardipaketi” ning elu Sydney’s võiski alata. Puhkeaega me endale väga palju ei andnud ja läksime EastGardens’i keskusesse, et esmased olulised toimingud ära teha. Tegime endale uued Austraalia telefoninumbrid, seega Eesti numbrilt meid aasta aega kätte ei saa ja tahtsime uuesti ka oma pangakonto avada. Kahjuks unustasin oma passi kaasa võtta ja pidime selle plaani järgmiseks päevaks jätma. Kui Johanna õhtul töölt koju tuli, siis läksime bussiga piirkonda, kus asiaadid kokkavad ja saime oi-kui-hea maitseelamuse. Küll aga olid portsud nii suured, et oleks piisanud praktiliselt poole vähemast, kuid elu õpetab ja teinekord oleme targemad.

Laupäeva alustasime hommikul kell 7.00 oma elu esimese päris CrossFit’i trenniga, kuhu Johanna meid kaasa kutsus. Ma olen käinud ühes proovitrennis, kuid seda ma päris trenniks ei loe, sest see oli pigem selline tutvumistrenn. Laupäevahommikune trenn pani nii minu kui Sandri füüsilise võimekuse proovile, sest WOD oli päris väljakutsuv ja väsinud kehale paras šokk. Etteruttavalt võin öelda, et lihasvalu on teisipäevaks peaaegu järele andnud ning kui töökoht leitud, siis päris kindlasti hakkan nende hulludega koos treenima.

Pärast trenni käisime neljakesi hommikusöögil, et jaksaksime pool päeva kortereid mööda linna vaatamas käia. Olime eelmisel päeval endale juba mõned kohad välja vaadanud ja õnneks oli laupäevaks ka inspection’ite aegu, seega ei hakanud aega raiskama ja asusime tegudele.

Mida me apartment inspection’itest õppisime? Eelkõige seda, et see, mida näed pildil, ei pruugi reaalsuses selline olla. Ehk möbleeritud korteritest said tühjad karbid, kus mõnes polnud külmkappigi, voodist rääkimata. See oleks igati okei, kui see kõik oleks ka kuulutustes mainitud. Korterijahil olles nägime päris ruttu, et meie plaan 300AUDi eest nädalas korter leida on vaid helesinine unistus. Peagi vaatasime juba 100AUDi kallimaid kortereid ning lõpuks juba ka 500AUDise nädalaüüriga kortereid. Muidugi, saab soodsamalt ka, aga me ei olnud huvitatud korteri jagamisest või kohast, kus puudub söögitegemisvõimalus või mis on kohe kokku kukkumas. Ka piirkonna osas olime valivad ehk kaalusime vaid kortereid, mis asuvad Eastern Suburbs’is või CBD’s. Sandri jaoks oli väga oluline, et oleksime Centennial Park’ile nii lähedal kui võimalik, sest just seal pidid olema parimad võimalused linnasiseseks rattatrenniks. No iseasi, kui heaks võimaluseks loed seda, et rattaring on 4km ja kui on näiteks neljatunnine trenn, siis paneb see rada kindlasti kannatlikkuse ja tahtejõu proovile.

Meil oli planeeritud viis inspection’it, kuid jõudsime vaid kolmele, sest otsustasime, et kohaliku pangakonto avamine on prioriteetsem, kui tahame korteri saamiseks hakata avaldusi saatma (nad kahjuks Eesti konto ja sealsete rahaliste vahendite olemasolu ei aktsepteeri). Jõudsime koju ja olime kindlad, et kolmest nähtud korterist kandideerime kahele, hoolimata sellest, et mõlemad vajasid voodit või madratsit, kuid üldiselt olid nõuded täidetud. Üks asus Coogee piirkonnas ning teine CBDs, seega asukohalt klappisid mõlemad. Küll aga on nii, et kui teed plaane, siis keegi kuskil naerab nende üle ja teeb need maatasa või toob teele uue võimaluse. Meil läks hästi ja naerja saatis meile uue võimaluse ehk leidsin Gumtree’st piltilusa korteri, väga hea asukohaga ja hinnaklassis, mis algul polnud meil plaanis, kuid mis turgu vaadates tundus aktsepteeritav. Helistasime ja kuigi korteriomanik Peter oli planeerinud inspection’i pühapäevaks, suutis Sander ta ümber veenda ja olimegi poole tunni pärast ta ukse taga. Peter uuris juba telefonis Sandrilt, et mis huvitav aktsent tal on, et pidavat rootsi oma meenutama. Peagi selgus, et Rootsi mõlkus tal meeles ilmselt esmalt seetõttu, et tema vanaisa oli rootslane. Igatahes oli korter imeilus ja ütlesime kohe, et me oleme sellest huvitatud. Peter pakkus, et viib meid tagasi koju ja meile tundus ebaviisakas pakkumisest keelduda ning natuke lootsime, et ehk saame plusspunkte ja üüribki korteri meile. Järgmisel päeval käisime praeguses kodukandis jalutamas ja ootasime justkui tulistel sütel, et mis otsuse Peter teeb ning pärastlõunal ta helistaski ja ütles, et ka teised potentsiaalsed üürnikud meeldisid talle, kuid me olime esimesed ja korter on meie, kui me seda soovime. Loomulikult soovisime ja kauplesime kolimise ka kolmapäevalt teisipäeva õhtule. Peter saatis meile vajalikud dokumendid e-mailile ning kuna neid oli arvutis võimatu täita, siis Sander uuris, et kas saaksime seda kohapeal teha, kuid ei, Peteril oli parem mõte. Ta sõitis pühapäeva õhtul kell üheksa meie praeguse kodu juurde ja saime paberimajanduse korda.

Esmaspäeval käisime südalinnas (CBDs) ja jalutasime mööda vanu tuttavaid radu ning avastasime uusi. Olime nädalavahetusel ja sama päeva hommikul päris palju CVsid laiali saatnud ning Sander sai juba esimesed telefonikõned paari positsiooni osas. Kahjuks ei läinud kumbki neist loosi, sest üks oli poole kohaga töö ja teises sai takistuseks meie Work and Holiday Visa, mis võimaldab meil ühe tööandja juures vaid pool aastat töötada. Küll aga on ta ootel kolmanda positsiooni osas, kuhu saatis oma viisainfo ja ootab tagasisidet. Mina tegin esmaspäeval ühe videointervjuu ning täna sain kaks kõne potentsiaalsete töökohtade osas. Kolmapäevaks on kokku lepitud kaks tööintervjuud, seega eks saab näha, kuidas läheb. Nüüd on kodu olemas ja saame keskenduda töökoha leidmisele. Praegu me veel murelikud ei ole, sest oleme siin vaevalt pool nädalat olnud (sh nädalavahetus) ning otsingud on alles algusjärgus.

Üldiselt oleme oma Austraalia esimeste päevadega väga rahul ning kõik need sõbrad, kes on kadedad, et meil siin hästi soe on, siis kadeduseks pole põhjust. Oleme saanud päris palju vihma, näinud halli taevast ja kübekest päikest. Täna oli esimene päikseline ilm ja sooja umbes 22kraadi. Muidu olid ilmad paari kraadi võrra jahedamad, aga ülemineku ilmaks päris mõnus.

Kirjutame taas, kui põnevaid või vähem põnevaid uudiseid jagada on.

K&S

Vabandust, et piltidel pole kronoloogiat ollagi. Teinekord oleme tublimad :)

Õnnelikult Sydney lennujaamas

Esimene õhtusöök "Hiinalinnas"

Laupäevahommikune elu esimene CrossFit

Hommikusöök Austraalia moodi

Laupäevane jalutuskäik

Hommikusöök Austraalia moodi vol 2 - taaskohtumine TimTam'idega

Hommikusöök Austraalia moodi vol 2

Esimene luristamine

Pühapäevane jalutuskäik - Maroubra Beach

Pühapäevane jalutuskäik - Maroubra Beach

Sydney CBD tuttavad rajad

The Rocks

Sander leidis unistuste linnakodu

Sandri esimene jooksutrenn Austraalias

See blogipostitus valmis rannas

Stockholmi lennujaamas tuli aega niiviisi parajaks teha

Delhi - Sydney lend ehk kuss, härra magab!

Stockholmi lennujaam ja me lennuk ehk veel ei teadnud, et Air India arvutused paika peavad ja Lennartiga tuttavaks saame

Sydney lennujaam

Sydney lennujaam

Tere tulemast Sydney'sse!

Stockholmi lennujaam

Eesti

Delhi lennujaamas ei jaksanud enam oodata lihtsalt

Viimane pilt lennujaamas ehk Austraalia, me tuleme!