Mackay - Brisbane - Sydney - Doha - Helsinki - Tallinn + üllatusvideo!

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada päris algusest. Me ei olnud kunagi enda jaoks paika pannud, millal koju tuleme ja kas läheme tagasiteel kuskile reisima või mitte. Muidugi olime mõelnud, et oleme aasta Austraalias nagu viisa võimaldab ja pärast läheme veel reisime ka, aga alati ei lähe kõik nii nagu mõtled ja ega ei peagi. Kes ei ole eelmise postitusega kursis, siis üllatus-üllatus, me oleme kodus! Täna oleme juba nädal aega kodus olnud ja elu on juba paika loksunud.

Ma kasutan võimalust ja vabandan korraga kõikide sõprade ja perede ees, kellele pidime luiskama, et meid on alles sügisel koju oodata. Tegelikult olime juba juuli esimeses pooles otsutanud, et oleme saanud Austraalialt kõik selle, mida ootasime ja tahtsime ning oleme valmis kojutulekuks. Oleme omavahel ka arutanud, et kas midagi jäi kripeldama või tegemata, aga ei. Teate ju isegi, et peolt tuleb ära minna siis, kui see on täies hoos.

Pärast piletite ostmist pidime hakkama skeemitama, et kuidas tulla koju niiviisi, et see oleks üllatus. See oli teadlik valik, missest, et jube raske oli öelda, et me pole veel midagi planeerinud. Ja muide, mis värk on, vahepeal pärast piletite ostmist oligi periood, kui sõbrad järjest küsisid, et millal me koju tuleme. Täpselt nagu kuskil oleks mingi andur olnud, mis andis märku, et oleme varsti tulemas.

Igatahes, skeemitamine. Mõtlesime, et meil on autot vaja selleks, et saaksime Tallinnast liikuma ja suuna perede poole võtta. Hakkasime mõtlema, et mis variandid on ja parim, mille peale tulime, oli see, et hakkame enda autot meile kuidagi organiseerima. Helistasin Minnile, kes oligi tegelikult väga pikka aega ainuke, kes teadis, et koju tuleme. Ega esimeses kõnes midagi eriti selle tönniva Minniga planeeritud ei saanud ja kuigi temale ei saanud siis koju jõudes üllatust teha, siis videokõne reaktsioon oli praktiliselt sama äge! Mingi hetke pärast saime aru, et meil on vaja natuke oma kindlustusteemadega tegeleda ja ka autoplaani oli vaja paremaks saada, seega kaasasime plaanidesse ka Egoni. Egon “viis auto hooldusesse” ja Minni tuli meile lennujaama vastu. Sealt edasi saime juba üllatustuuriga alustada.

Tegelikult, ega sellest üllatustuurist palju rääkida polegi, küllap video ütleb rohkem kui sõnad. Aga lõppkokkuvõttes peab vist tänulik olema, et Sandri ema hommikul kell 6 südamerabandust ei saanud, minu ema ust kinni tagasi ei pannud ning Sandri vanaema ka liialt šokeeritud polnud.

Kuigi ma rääkisin juba pikalt ja laialt sellest, kuidas plaanimine käis ja keda üllatasime, siis koju oli ju ka vaja jõuda, nii et ma kirjutan siis tagasiteest ka, sest kes videot ei vaadanud, see ei tea midagi ja kunagi on endal ka hea meelde tuletada, et kuidas see tagasitulek ikka oli.

Olime kohe pärast lennupiletite ostmist broneerinud auto, et võtta ette peaaegu 1000km autosõit. Reede keskpäevaks läksime Mackay lennujaama, kuskohast pidime oma rendiauto kätte saama, kuid tuli välja, et nii lihtne see siiski pole. Meie autojuhiload neile ei sobinud ning hakkasid soovima lubade tõlget või siis Austraalias sõitmise luba. Meil polnud kumbagi. Autot ka ei saanud, aga saime ülihalva klienditeeninduse kogemuse. Selle põhjal julgeme öelda, et kui vähegi võimalik, siis ärge Europcar’i kasutage ning leidke mõni muu alternatiiv. Missest, et nutumaik oli kurgus ja mõtlesin, et kuidas me siis õigeks ajaks Brisbane’i jõuame, siis tuli leida väljapääs. Õnneks läks kõik sujuvalt ning saime poole soodsama pakkumise Hertz’ilt. Auto oli ka uuem ja suurem, seega lust ja lillepidu. Praegu me vist enam nii rõõmsad ei ole, sest nad on meilt paarsada dollarit rohkem pangakontolt maha võtnud, aga eks näis, kuidas see veel laheneb. Igatahes teekond läks ülikiirelt ja mõnusalt seni, kuni tuli aeg tankimiseks. Käisime ühes bensukas, aga kuna sealsed kütusenimed olid meie jaoks võõralt nimetatud, siis ei hakanud riskima. Miskipärast ei peatunud me ka u 200m eemal olevas bensukas, sest noh, 45km saab veel sõita, pole mõtet stressata. NALI! Me olime pool teekonnast ikka üsna stressis, sest auto ütles varsti, et paak on tühi ja anna juua, palun. Sõitsime siis 0 kütusega miljon kilomeetrit (ausalt, niiviisi tundus). Ümberringi oli kõik kottpime ja bensukaid nägime ainult miraažidena. Kui saabus see õnnis hetk, et bensukat nägime, siis kuulis me rõõmukisa vist küll kogu küla. Edasi oli sõit puhas lust ja lillepidu ning jõudsime Brisbane’i täpselt nii nagu olime planeerinud. 

Parkisime auto Schorncliffe pier’i äärde, et hommikul veel viimast Austraalia päikesetõusu näha, voltisime end võimalikult mugavalt istmele ning hakkasime magamist teesklema. Päikesetõus ei vedanud meid alt ja see oli lihtsalt imeline. Täpselt selline nagu olin unistanud või natuke paremgi. Kuna lennuni oli veel aega, siis käisime kohalikus ujulas kuuma dušši nautimas, hommikust söömas ning ka kiirel tehnikaostu tiirul ning olimegi lennujaamas. Pagasi äraandamine oli üsna stressivaba, sest veits ikka muretsesime, et palju meil asjad kaaluvad ja kas Sandri rattakotti ikka aktsepteeritakse. 

Sydney lennujaamas läks ooteaeg niivõrd kiiresti, et ei jõudnud isegi mõelda, et need on meie viimased hetked Austraalias. Muidu oleks saanud rahulikult tsillida, aga kuna Sander pidi oma rattakoti ümber registreerima ja minu ühest pagasi ülekilost tehti draama, siis kiire protseduur venis vist vähemalt pooletunniseks kui mitte pikemaks, pluss see oli nii nõmedalt tüütu ja ärritav. Kuna hommikusöögist oli juba u 12tundi möödas, siis panime oma ärrituvuse nälja arvele ja tegime kiire õhtusöögi. Ülejäänud aja seisime tax refund’i (kui ostad 60 päeva enne riigist lahkumist üle $300 maksva asja/asjad ja need käsipagasis on, siis saad käibemaksu tagasi) järtsus koos asiaatidega. Me olime reaalselt ainsad valged inimesed selles viiesajakilomeetrises järjekorras. Okei, nii pikk järts polnud, aga umbes tunnikese seisime seal küll. Jõudsime oma väravasse täpselt pardalemineku ajaks, nii et rohkem uudistamiseks aega ei jäänudki.

Meid ootas ees 15tunnine reis suunal Sydney-Doha. Kui keegi küsib, mis lennufirmaga pikka lendu teha võiks, siis ma soovitan kogu täiega Qatar’i. Ülihea kogemus! Muidugi meil vedas ka, olime lennuki teisel korrusel tavaklassi esireas ja ruumipuuduse üle kurtma ei pidanud. Jalaruum oli nii suur, et mu jalad seinani ei ulatanud (okei, mul pole pikad jalad ka, aga saate aru küll!). Meil vedas, et tegemist oli öise lennuga, seega proovisime natuke magada ka. Mingi hetk vaatasin, et Sander oli end me istmete ette pikali visanud ja sai veits mugavamalt magada paar tundi. Võinoh seni, kuni stjuuardessid üles ärkasid ja tulid ütlema, et niiviisi ei tohi teha. Õnneks oligi juba peaaegu hommik ning maandumine Dohas.

Dohas oli meil kümme tundi lennujaamas passimiseks ja otsustasime elus esimest korda osta lounge’i pääsme. Saime seal rahulikult pikutada, pesta ja süüa. Kuus tundi, 50 eurot ja ülimõnus rahulik olemine – täiega soovitame! Dohas oli ka see hetk, kui avaldasime Sandri võistluspostituse, et jälgi segada ja kõiki (eelkõige peresid) veenda, et oleme endiselt Austraalias ja kojutulekule pole mõtet mõeldagi.

Doha-Helsinki lend oli rohkem kui poole lühem ja järjest enam hakkas kohale jõudma, et olemegi kohe kodus. Helsinki-Tallinn oli selline lend, et ma ei tea, millal me õhku tõusime ja kuidas maandusime, sest magasin kogu raha eest. Mäletan, et ehmatasin end Tallinna maandumisrajal üles ja olin ülipettunud, sest tahtsin öise Tallinna tulesid näha ja filmida, aga küllap oli und rohkem vaja.

Minni korjas meid lennujaamast peale ja pärast seda võtsimegi suuna Piistaoja poole. Kogu teed korraga sõita ei jaksanud ja ei tahtnud pererahvast päris kell 4 hommikul ka šokeerida, seega tegime puhkepausi. Kuna autos magamine on meil käpas, siis tegime kahetunnise uinaku ühes Järvakandi parklas ja see tundus me jaoks nii normaalne, et autos niiviisi puhata.

Ülejäänud päev möödus uneaurude ja adrenaliini peal perekondi üllatades ja vaikselt Eesti elurütmiga kohanedes. 

Ma ei julge lubada, et ma siia veel kirjutan, aga kes teab, äkki siiski … 

Aitäh, et olete me seiklusele kaasa elanud!

K&S

Auto on suur küll, aga asjad mahtusid vaevu ära.

Schorncliffe pier

Viimane päikesetõus Austraalias

Brisbane - Sydney

Siis kui veel Sydney's pagasistressi polnud

Head aega, Sydney!

Sydney - Doha

Lambikaru Doha's

Oryx Lounge Doha's

Tsau, Minni!

Tsau, Kersti!

Tsau, Anna-Marii!

Tsau, Anne!

Tsau, Anne!

Tsau, Laine & Sämmi!

Uued tuuled

Otsustasime vahepeal, et aeg on alustada uue seiklusega. Vaata videot, et saada teada, nis meid seekord ees ootas 😊

Mitte midagi põnevat pole vahepeal toimunud & rubriik "Sander võtab sõna"

Elu Mackay's on endiselt vaikne ja suuri seiklusi pole endiselt vahepeal ette võtnud. Küll aga käisime jälle selles mõnusas pannkoogikohas, millest varemgi kirjutasime. Ja nagu eelmine kordki, siis sealt otse läksime vaalu otsima, sest nüüd peaks neil rändlushooaeg täie hooga käima. Teate mis, nägimegi mitut vaala. Hüppasid vees ja tegid piruette, kahjuks küll mitte väga ranniku ääres, aga piisavalt lähedal, et neid siiski näha. Võite ise arvata, kas ma olin sama rõõmus nagu väike laps jõululaupäeval kinke avades või jaa! Proovisime pilte ja videot ka teha. Missest, et meie saame videot vaadates päris hästi aru, kuskohas vaal parasjagu hüppas, siis võib-olla pole see siiski niivõrd äratuntav kui võiks. Peate siis meid lihtsalt uskuma 😊

Edasi võtab Sander sõna, sest kõik värsked spordimuljed tuleb kirja panna, et midagi ära ei ununeks.

Sai taas võisteldud. Seekord ei olnud see absoluutselt planeeritud ning sain võistlusest üldse teada paar päeva varem ja mõtlesin, et miks mitte. Tegemist oli kohaliku rattaklubi Mackay Cycling Club meistrivõistlustega 20km eraldistardi sõidus. Olin väga põnevil, sest pole kunagi eraldistardi võistlusel osalenud, aga olen seda alati soovinud teha. Selleks, et registreerida pidin lisaks osalustasule ostma ka litsentsi, mis lubab mul osaleda Austraalia rattavõistlustel.

Mingit erilist trenni pole teinud ratta osas, nii et plaan oligi minna sinna lihtsalt ägeda kogemuse ja kõva trenni järgi. 

Võistluseelsel õhtul plaanisin varakult magama minna, sest nagu siin ikka kombeks, hakkab võistlus minu jaoks liiga vara. Viisin Sparky (jep, rattal on nimi) võistlusvormi ja lõin ta ilusti läikima, võistlusplaan paika ning magama. Päev algas juba kell 5 hommikul, mis on umbes 4 tundi liiga vara mu jaoks, et üldse mingile võistlusele mõelda, aga ei virise ja kohandun nii nagu vaja. Sõin, jõin ja panin mõned asjad veel kokku ning oligi aeg võistluskeskusesse minna. Kell 6:30 algas registreerimine/check-in. Kuigi tegemist oli minu jaoks pigem treeningu kui olulise võistlusega, siis oli võistlusnärv ikkagi sees, seest õõnes. Hoolimata sellest, et võtsin seda toreda kogemusena, siis oli plaan ikkagi jätta endast rajale kõik, mis mul hetkeseisuga sees on. Panna on vaja eksole 😎Peale nime kirja panemist ja numbri haaramist võitsingi juba ratta ja suundusin velodroomile sooja tegema. Õues oli veel võrdlemisi külm nii et isegi pika dressiga 15min soojendust tehes ei hakanud soe. Kell 7:30 oli võistlejate briif ning peale seda võeti suund u 2km eemal asuvale stardijoonele. Võistlejad läksid sinna ratastega, aga õnneks liikusid kohtunikud ja mõned pealtvaatajad ka sinna autoga ja Kaisa sai ühe toreda vanema härra autole ning ei pidanud üksi keset suhkruroopõldusid õiget kohta otsima tulema 😅 Kuna võistlus toimus suhkruroo väljadega ümbritsetud teel, siis oli rajal ka kaks nö raudteeülesõitu, kust suhkruroo rongid siis liiguvad oma laadungitega. Kui peaks juhtuma, et rong parasjagu teed ületab või ületama hakkab, siis peab võistleja peatuma ja rongi läbi laskma 😊

Stardijärjekord pandi paika eeldatava keskmise kiiruse järgi. Aeglasemad ees, kiired lõpus, iga võistleja vahel 1 minut. Stardis olid ka mitmed tuttavad, kellest salamisi soovisin kiirem olla. Oma keskmiseks kiiruseks ennustasin 38-40 km/h ning see pani mind stardijärjekorras 18. kohale. Natuke oli kahtlane tunne sees, et äkki ülehindasin oma võimeid, sest minust eespool startisid sõitjad, keda arvasin endast kindlalt kiiremad olevat. Mis seal ikka, praegu hilja juba ning eelkõige võistlesin ikkagi iseendaga ja oma paikapandud plaanidega. Rattaid oli ka stardis ikka seinast seina. Osad kes tulid oma maanterattaga ning siis olid need, kes tegid sooja ühe uhke rattaga ning starti tuldi veel uhkema ja viimasepeal eraldistardi rattaga. Kui raha on, miks mitte noh 😃

Olles eelnevalt teistega vestelnud teadsin enamvähem mida rajalt oodata. Rada viis meid 10km välja ja siis sama teedpidi tagasi. Tee olukord pidi olema üsna hea. Oodata oli välja minnes vastutuult ning tagasitulles siis taganttuul. Arvestasin seda ning plaanisin esimese poole vastutuult sõites jääda alla 175 pulsi ning tagasitulles siis punasesse lasta. Ootasin stardijärjekorras ning sai ka natuke naerda, kui keegi kommenteeris mu kauneid karvaseid jalgu 😄 Teatavasti on ratturid silesäärsed, et ikka tuuletakistust vähem oleks, aga ma kannan uhkusega oma karupükse. Ütlesin, et ega siis asja liiga lihtsaks ka teha ei saa ning liiga kiire olla, ega esimest võistlust ei saa siis kohe ära võita ju 😆

Stardist ära minnes umbes kilomeeter oli hästi, siis hakkas tuul päris kõvasti näkku puhuma. Pole midagi, raiume edasi. Peas keerlesid kolm mõtet, mis panin endale eelmine õhtu paika - istu tugevalt sadulas, tööta jalgadega sujuvalt täistiirul suru-tõmba, hoia pea all. Tuli päris hästi välja kuni lisaks tuulele tuli hakkama saada kuumaastikuga. Ausalt, osad lõigud rajal olid nii hullu pinnasega, et ma arvasin, et mul läheb ratas kohe katki... Vastutuul ja halb teekate ei mõjunud hästi ning mingi hetk nägin kellal lausa numbreid 30 km/h. Mõtlesin, et väga halb. Aga pulss oli täpselt mida plaanisin 170-175 vahel, ning arutlesin endaga, et järelikult on hästi, järelikult on see, mida praegu suudan. 

Tagasipööret nähes mõtlesin, et jumal tänatud - nüüd saab sõitma hakata. Ümberpöörd, hoog sisse ja asendisse peitu ära. Koheselt oli tunda taganttuule abi ja kiirus tõusis. Polnud isegi aega kella vaadata, sest nautisin seda kiirust. Üsna kohe peale tagasipööret püüdsin minust minut varem startinud võistleja kinni. Oli hea tunne ning panin hoogu juurde. Plaanisin tagasipöördest 6 km sõita 180-185 pulsiga ja siis viimased 4km piirajasse lasta. Täpselt nii ka õnnestus, mõned pilgud, mis kellale tagasisõites heitsin, et pulssi kontrollida näitasid vahepeal 45-47 km/h kiirust. Super tunne oli. Peatselt oligi teel kriidiga suurel 18km joon ning kiri SUFFER. Mõtlesin, et jep seda ma siin teengi praegu ning viimased 2km läksid nagu silmapilk. Tuhisesin finišijoonest üle ja tehtud. Jalad olid päris läbi, põlesid, aga tunne oli hea. Tagasi stardipaika jõudes vaatasin kiirelt mitteametliku tulemuse kellal üle ja ootasin koos teistega viimased jõhkardid ära. Seejärel suund tagasi velodroomi juurde, kus mõne aja pärast algas autasustamine. Osadelt küsiti veel vanusegrupp üle sh ka minult. Ütlesin, et olen 28 ning vastu kõlas "Awesome, that means you're in the elite group". Ma nagu, et eee... ma nüüd küll elite ei ole ega taha olla. Aga tuli välja, et siin olidki vanusegrupid juuniorid, elite, 30-39, 40-49 jne. Mõtlesin, et miks nad eeldavad, et 20-29 vanuses võistlejad eliit kindlasti on, mis seal ikka. Võib.olla ongi nii igal pool rattamaailmas, aga ega ma ei tea ju, esimest korda rattavõistlusel stardis ju. Mõtlesin pärast seda, et nojah ega siit poodiumit küll loota siis pole, aga tuli välja, et elite vanusegrupis oli ainult kaks võistlejat 😄 Ehk siis sain ka autasustamisel poodiumil käia. Kahjuks küll teisel astmel, sest esimene koht jäi 42 sekundi kaugusele. Kahetised tunded - olid nagu teine koht ja poddiumil, aga samas olid ka mõnesmõttes viimane. Kõige kiiremad ratturid olid 30-39 vanusegrupis, kus esimene koht sõitis minust 5 minutit ja 9 sekundit kiiremini (keskmine kiirus 45,45 km/h). Öeldi, et medalid on vaja veel graveerida ning kahjuks neid täna teile anda ei saa. See on äge, et saab medali, mis jääb Austraaliast mälestuseks, sest duatloni poodiumikoha eest ei saanud kahjuks mitte midagi.

Autasustamist oodates/vaadates jäid mu karvased jalad jälle kellelegi ette. Imestati, et siuke kiire poiss aerokostüümiga ja puha (tegelt ei old, oli hoopis TriPassion triatlonikombe), et mis toimub 😃 Väike nali ja naer ning oligi aeg pakkida asjad kokku ja kodupoole minna.

Kokkuvõttes olen võistlusega peaaegu rahul. Üsna palju väikeseid eesmärke ja plaane, mis ma eelnevalt endale seadsin, ma täitsin. Olin kõikidest kiirem, kellest tahtsin olla. Sõitsin keskmise kiiruse endale plaanivõetud vahemikku. Sain tugeva trenni ja vägeva kogemuse esimeselt eraldistardi võistluselt. Lõpus jäi küll tunne, et oleks punases sõitmist kannatanud veel 1-1,5km, ehk siis oleks võinud varem tempot tõstma hakata. Kahjuks ei õnnestunud tulla üldarvestuses top10'sse nagu soovisin, aga vähemalt sain poodiumile, küll oma vanusegrupi viimasena, aga ikkagi.

Statistika minu esimesest 20km eraldistardi sõidust:

Aeg: 0:31:33

Keskmine kiirus: 38,03 km/h

Max kiirus: 51,8 km/h

Keskmine pulss: 177

Max pulss: 194

Vanusegrupi koht: 2

Üldarvestuse koht: 12

Võistlejaid: 30

Järgmiste sündmusteni :)

K&S

Näljane ootab oma pannkooke

Vintage Kiss'i tasub ainuüksi nende pannkookide pärast sõita

Täiskasvanud mees kassas: "Palun mulle ükssarviku kakao. Aitäh!"

Lambert's Lookout on vaalavaatluseks lihtsalt piltilus

Kell kuus hommikul hakkab päike niiviisi tõusma

Soojendusringid

Ikka on hea venitada lihaseid, mille pidid soojaks sõitma, aga õues on nii külm, et sooja ei saanudki.

Kui keegi veel aru ei saanud, et kuskohast see karupüksivend pärit on.

Sõjaplaan 1-2-3

Tähelepanu, valmis olla, START!

Panna on vaja!

Finishisse 52km/h

Jep, sellest härrast suutsin ka kiirem olla. Õnneks.

Uhke teine!

Tänks, oli hea päev!

Austraalia vs Eesti vol.2

Seekord räägin erinevustest, mis looduses või üleüldises elus veel silma on jäänud.

Loodus

Jah, Eesti loodus on imeilus ja me oleme õnnelikud, et sinna sündisime, aga Austraalia loodus ei ole siiani kordagi väsinud üllatamast ning iga kord ahhetame ikka samamoodi.

Helesinised rannad on nii helesinised, et paistavad läbi ja lausa kutsuvad ujuma. Ja neid helesiniseid randasid jagub siin juba kõvasti.

Kui Sydney’st ära sõitsime, siis mingi hetk olid lõputud mäed ja iga kord vaatasime neid samasuguse aukartuse ja imetlusega. Aga selline mägine keskkond on uus ja vaheldusrikas meiesugustele, kes tulevad riigist, mille mägi ei kvalifitseeru siin isegi mitte künkaks. 

Aga mida ma mäletasin eelmisest reisist kõige rohkem ja nii väga koguaeg igatsesin oli siinne tähistaevas. See taevas, mis on nii selge ja tähine ning kus näeb Linnuteed. Ausalt, siin on taevas täiesti teistsugune. Ma näiteks ei ole siin vist kunagi Suurt Vankrit näinud, aga seda ma võin ju Eestis ka vaadata. Üldse tundub, et taevas on siin kuidagi kõrgemal. Kes teab, siis see võib mulle öelda, et kas see päriselt ka võimalik on.

Ma arvan, et kõik, kes on Eestist läinud oma elu esimesele välisreisile riiki, kus on palmid, on sellega kindlasti ka pilti teinud. Siin on aga palmid niivõrd tavapärased (ja oi kui erinevaid neid on!), et enam isegi ei viitsi pilti teha. Ega Sa Eestis ka ju igast kastani- või kasepuust pilti ei tee. Me praeguses koduaias on ka mitmeid palmipuid ja algul ehmatas täitsa ära, kui kookospähklid robinal puu otsast alla hakkasid kukkuma. Nüüd on kookospähklite kukkumine ja nende maas vedelemine täiesti tavapärane.

Seda olen ka märganud, et taimed õitsevad siin palju värvilisemalt. Jah, Eestis näeme ka natuke värve – lillad sirelid või roosad viljapuu õied. Aga siin varieeruvad nii puude kui põõsaste õied näiteks roosast, lilla, punase, oranzi või erkkollaseni. Lisaks on need õied enamasti väga uhked ja lopsakad. 

Seda ka, et kui me oleme harjunud oma kummipuid ja hortensiaid kodudes lillepottides kasvatama, siis siin on kõik need taimed vabalt näiteks koduaedades kasvamas. Ja taas, ei ole nad kidurad ega põdurad. Hortensiad on nii õites, et vabalt võiks mitu lillepoodi ära varustada, õie eest 10EURi küsida ja sellega vähemalt keskmise tööpalga teenida.

Viljapuud on ka kõvasti eksootilisemad. Õuna- ja pirnipuid pole me siin näinud, sest ilmselt pole lihtsalt õigesse kohta sattunud. Küll aga banaanid, apelsinid, sidrunid, laimid, mandariinid – kõike oleme näinud ja mõnda ka otse puu otsast proovinud. Maitse on kohe kõvasti parem ja intensiivset tsitruselõhna tuleb juba läbi koore nii tugevalt, et süljenäärmed hakkavad iseenesest tööle. Avokaadopuid oleme ka näinud, aga otse puu otsast pole veel ühtki vilja saanud. Küll aga on siinsed avokaadod ideaalsed, täpselt parajalt küpsed ja meid miljon prossa kindlalt avokaadousku pööranud. Ei ole nii nagu Eestis, et ostad avokaado, mis vajab veel küpsemist ja siis kui selle sekund liiga hilja võtad, on ta juba üleküpsenud ja söömiseks mittesobiv. 

Arbuusid, ananassid ja mangod maitsevad ka hoopis teisii ning üldse ei ole sellist tunnet, et sööd plastmassi :)

Loomad & linnud

Seda teate taas ilmselt kõik, et kängurud ja koaalad on nii Austraalia kui olla saab, neid on siin tõesti päris palju. Koaalasid näeb kindlasti harvem ja silm peab hea olema, et neid eukalüptipuudelt leida. Kängurusid nimetame me liikluses Eesti kitsedeks, sest nad tormavad sama ootamatult autode ette kui kitsed. Muide, nädalavahetusel nägime eriti lähedalt pisikest opossumiperet, kes terrassil aegajalt söömas käivad. Ma näiteks ei teadnud, et nad banaani söövad või võivad vabalt teiselt korruselt ilma viga saamata maha hüpata.

Üldiselt on minu arvates nii, et kui Eestis miskipärast tahad karta, et keegi su ära sööb, siis sööjaks võib pigem olla karu või hunt, siin on “inimsööjateks” krokodillid ja haid.

Krokodille me oma silmaga vabas looduses näinud ei ole, kuid juba esimesel päeval Mackay’sse kolides öeldi, et parem ärge vette minge, kui söögiks sattuda ei taha. Cairns’is ja sealtrohkem põhja pool on krokodille veelgi rohkem. 

Ja näiteks enne Austraaliasse kolimist ütles üks sportlane Sandrile, et kui triatloni jaoks avavees ujumistrenni tahad teha, siis uju pundis, sest muidu sööb hai su ära. 

Ma ei mäleta, et oleksin Eestis kordagi mõelnud, et mis siis saab kui mul sisalik toas on. Võin praeguse kogemuse põhjal öelda, et midagi ei saa. Elame mõlemad rõõmsalt oma elu edasi. Siin oleme päris palju pisikesi sisalikke nii toas kui õues näinud. Näiteks värava avamine on igakord lotomäng, et kas sisalik jookseb üle käe või mitte. Neid tegelasi pidigi nüüd ilma soojenedes rohkem juurde tekkima, eks siis varsti näeme, kas sisalikke on toas rohkem kui meid. 

Öeldakse, et Austraalias on suurim arv loomi, kes võivad tapvalt ohtlikud olla ja küllap nii siis on ka. Usse näeb siin aegajalt ikka. Näiteks hiljuti nägi Sander oma jooksuringil üht suurt brown snake’i ja täna ussibeebit, kes veel roomatagi ei osanud ja vingerdustele hoo juurde andmiseks hüppama hakkas. Ma vist ükskord kirjutasin ka, aga öeldakse, et kui ussilt hammustada saada, siis looda, et see juhtub Austraalias. Seda seepärast, et siin on praktliselt kõik vastumürgid olemas ja on suurem tõenäosus, et midagi hullu pärast hammustust ei juhtu.

Aa ja muide, mida rohkem oma seiklusega põhjapoole ja troopilisemasse kliimasse jõudsime, seda rohkem nägime silte, et vetsupotikaaned tuleb alati enda järelt kinni panna, sest muidu võib potist konna leida. 

Ämblikud on siin kõvasti mürgisemad kui Eestis. Kas meil on Eestis üldse mürgiseid ämblikke? Igatahes siin on neid igas värvis ja suuruses. Kui veel autohotelli elu elasime, siis nägime neid päris tihti. 

Papagoisid on siin ka igasuguseid ringi liikumas. Kõige rohkem näeb pisikesi värvilisi, aga ärge laske end nende suurusest heidutada. Nad võivad küll väikesed ja armsad olla, aga suudavad teha nii valjut häält, et isegi kõrvatroppidest jääb väheks. Lisaks on siin ka suured valged papagoid ning veidi haruldasemad mustad papagoid. Sander nägi paari musta papagoid hiljuti töölt tulles ja ütles, et neid pidi siin väga vähe olema.

Nahkhiiri või lendrebaseid nagu neid siin kutsutakse on ka kõvasti. Ma näiteks vist ei olnudki Eestis ühtki nahkhiirt kunagi näinud. Mackay’s ma pole neid nii väga märganud, kuid Sydney’s oli näiteks töölt koju sõites Centennial Park’ist möödudes taevas täiesti must.

Küll aga Mackay’s oleme näinud üliilusaid liblikaid. Eestis oleme oma tavapäraste “kirjude”, kollaste ja valgete liblikatega ära harjunud, aga kui siin esmakordselt suurt sinist liblikat lendamas nägin, siis esimene mõte oli küll see, et ilmselt on ta mõne kollektsionääri juurest või botaanikaaiast põgenema saanud. Ja ausalt, nad on vähemalt topeltsuured kui need, mida Eestis näinud oleme.

Ja muide, siin on sellised linnud nagu magpie’d ehk kohalikud Eesti harakad põhimõtteliselt, aga nad on siin nii võimukad kui sedasi üldse öelda võib. Me kutsume neid üldse silmamunasööjateks näiteks. Olime juba ammu märganud, et jalgratturid on kiivrile pikad nipukad pannud ja mõtlesime, et mis mood see on ja mille jaoks seda küll tegema peaks. Saimegi teada, et inimesed kaitsevad niiviisi end silmamunasööjate rünnakute eest. Sandergi sattus ühel nädalavahetusel rattatrenni tehes linnurünnaku ohvriks, aga see oli mingi kulliline, kes teda kimbutas. Ja mitte vist seepärast, et tore oleks kellegi kiivrit toksima hakata, vaid seepärast, et Sander möödus teel ühest korjusest, mida kulliline parasjagu lahendamas oli. Ilmselgelt kartis, et Sander tahab oma osa saada.

Autod

Meie vaatluse põhjal on Austraalia populaarseim auto Holden, mis põhimõtteliselt on siis Euroopa Opel ma arvan. Ja teine põhiauto on uteehk väike kastikas põhimõtteliselt.

See viibki mind järgmise tähelepanekuni. No mu arvates on veider küll, et koerad pannakse siin sellesama kastika pagassi. Okei, pagass on selle kohta palju öeldud, kasti siis vist? Mõnikord on kastil kõrge äär, mõnikord mitte, vahel pole üldse peale plate midagi. Ja nii nad seovadki kaelarihma millegi külge ja hakkavad sõitma. Mul on alati natuke hirmus vaadata, kuidas niiviisi tehakse, aga eks ta siin Mackay’s ja üldse põhja pool (enne polnud märganud) popp värk on ja nemad selles midagi imelikku ei leia.

Varia

Me mõlema jaoks oli see päris šokeeriv üllatus, et siin elatakse vanemate juures päris kaua. Mõlemal meil oli näiteks meievanuseid kolleege, kes ikka veel vanematega koos elasid ning isegi ei mõelnud väljakolimisele. Jah, rendihinnad on Sydney’s näiteks kõvasti kõrgemad kui Eestis, AGA palgad on ka kõrgemad. Ilmselt lihtsalt valikute küsimus, et kas tahad osta kalleid kleite ja käia igal nädalavahetusel uhketes lokaalides kokteile joomas või elada omaette. Ma ütlen, et kõik on võimalik, isegi Sydney’s! Kui meil kunagi see kontoris teemaks tuli ja ütlesin, et ma kolisin pärast keskkooli kodust välja, siis vajusid lõuad põrandale. Ilma naljata. Nii et mu arvates võime selle üle küll Eestis uhked olla, et vanemad saavad pärast laste täisealiseks saamist neist natuke rohkem puhata.

Austraallased kannavad varbavaheplätusid iga ilmaga. Punkt. Vahet ei ole, kas on suvi või talv, dressipüksid või rannariided, randaminek või niisama jalutamine – varbavaheplätud on teema!

Kui korra tõsisemaks minna, siis surnuaiad on siin teistsugused. Eesti omi teate ju kõik, siin on need pigem kiviplatsid. Surnuaiad koosnevad peamiselt ainult monumentidest ja hauaplaatidest, ei ole puid ja selliseid hauaplatse nagu Eestis. Plaat või kivi ja siis hea õnne korral ka väike lill kõrvale asetatud. 

Aga teate, mis on siin päris äge ja ilmselt sellise suure riigi puhul teisiti ei saagi, aga maanteede ääres olevad puhkealad on asendamatud! Kuna Austraalia on suurem kui Euroopa, siis on siin juba ainuüksi nii palju avastamist, et lihtne on pikad autosõidud (tegelikult reisitakse siin ülipalju haagissuvilaga hoopis!) ette võtta. Nii hea on pikast autosõidust korralikult välja puhata, ükskõik kas ööseks jäädes või lõuna ajal lihtsalt kiiret uinakut tehes. Ja see, et siin tuletatakse seda teeäärsetel plakatitel kogu aeg meelde ka, et puhkus on tugevatele ja kui silm kinni hakkab vajuma, siis puhka korraks ja jõuad õnnelikult sihtkohta.

Lisaks on siin palju avalikke grillimiskohti. Eestis on ka, aga siin ongi näiteks parkides ma arvan, et gaasigrillid, ei mingit lõket. Kuna austraallased on grillirahvas, siis igati õigustatud. Ja mu arvates on see ka tore, et need ei ole lagastatud ja rõvedad, vaid puhtad ja reaalselt sellised, et vabalt võiks sellise grilli kellegi koduaiast leida. Ah ja lisaks on siin joogiveekraanid näiteks parkides, randades või matkaradade ääres. Igati mugav lahendus!

Muideks, siin lülitatakse pistikuid seinast välja. Okei, ma ei tea, kas pistikuid või stepsleid. Jah, ma olen 28, aga ikka ei tea, kas seinas on stepsel või pistik või on need üldse täpselt samad asjad. Aga igatahes jah, selleks, et elektrit saaks, tuleb see värk nupust tööle panna. Algul harjumatu, aga nüüd ei kujuta teisiti ettegi.

Ma arvan, et nüüd said need asjad kirja, mis enim meelde on jäänud. Ilmselt on neid tähelepanekuid veel ja paljud asjad tunduvad meile juba loomulikena ning üldse mitte märkimisväärsed. ... pluss raudselt unustasin midagi ära ka.

Ja kui ma arvasin, et seekord tuleb teile kiire lugemine, siis sorri, vist ei tulnud. Palju õnne, kui lõpuni jõudsid!

Uue jutuni!

K&S

Opossum terrassil

Austraalia vs Eesti vol.1

Sama vana jutt, et ammu pole blogisse kirjutanud. Aga mis sa teed, kui päevi sisustab ainult töötegemine ja kellelgi poleks huvitav lugeda, et mitu labidatäit mulda Sander eile tööl ühest kohast teise tõstis või mitu töökuulutust ma üles panin.  Seega otsustasin täna teile kirjutada hoopis asjadest, mis on nii minu kui Sandri arvates Austraalias teisiti kui Eestis. Nii mõnigi tähelepanekutest on ka varem jutust läbi käinud, aga tulevikus on endalgi hea ühest kohast lugeda, et mis me 2019. aastal arvasime.

See postitus ja nimekiri on olnud mõttes pikka aega, aga lihtsalt saatsin vist kirjutamisisu puhkusele, sest ise pole ammu puhanud. Sander just ükspäev ütles mulle, et tema arvates on mu elu nagu puhkus – istun kodus diivanil või lebotan päikese käes ja nagu muuseas teen tööd ka. Eks ta on muidugi lihtsam, kui kontoris pidevalt töökeskkonnas istuda, aga kolleegidest tunnen puudust küll. Kodukontor on tore ja aeg-ajalt igati õigustatud, aga hea oleks vahepeal kellegagi rääkida ja mõtteid jagada.

Nüüd aga teema juurde. Ilmselge erinevus on muidugi see, et autod sõidavad siin vasakul pool teed ja rahaühikuks on dollar, mitte euro, aga seda te teate küll ju nagunii kõik. Aga võib-olla te ei tea, et siin pole rahad mitte päris harjumuspärasest paberist, vaid pigem meenutavad õhukest plastikut või kiletatud paberit.

Palk ja üür

Ma mäletan selgelt, et kui esimest korda Austraaliasse tulime, siis see oli vast üks suurimaid üllatusi. Siin on nii, et kui oled tähtajalise lepinguga töötaja (contractor), siis enamasti saad palka iganädalaselt või kahe nädala tagant (on ka erandeid, näiteks mul on ka selline leping, aga palka saan kuus korra). Eesti mõistes tähtajatu lepinguga töötajad saavad palka siiski igakuiselt ja siin ei ole ma erinevusi täheldanud, kui siis ainult see, et palgast või päevatasust/tunnitasust räägitakse alati nii, et öeldakse põhinumber + super. See tähendab siis seda, et ütled oma bruto palgaootuse, millele lisaks 9,5% super ehk pensionifond. Mõnes kohas on protsent ka kõrgem, aga see on juba erand kui reegel.

Üüri makstakse siin ka vastavalt siis kas igal nädalal või iga kahe nädala tagant, ei ole kordagi näinud, et seda vaid korra kuus tehakse. Elektriarvet maksime vist iga kolme-nelja kuu tagant, aga seda vist saab Eestis ka niiviisi teha.

Töö

Oma tööd tehes olen täheldanud, et  Austraalias eelistatakse pigem töötada tähtajalise lepinguga ning päevatasu alusel. On ka neid, kes hindavad stabiilsust ja töötavad tähtajatu lepinguga, kuid kuna contractor’ina töötades on teenistus kõrgem, siis minnakse just seda teed. Tihtipeale tehaksegi nii, et töötatakse näiteks 10-15 aastat päevatasu alusel, makstakse kodulaenud ja jutud ära ning seejärel minnakse stabiilsele tähtajatule tööle.

Teine asi, mis mulle on silma jäänud, on see, et siin enamasti ei huvita kedagi, mis haridus sul on või mis lõputöö hindeks said. Näiteks minul ei ole kordagi olnud sellist värbamist, kus oleks haridus oluline olnud. Hiljuti just leidsin ühe tipptasemel tehnoloogiajuhi, kellel oli ainult keskharidus ning kõrghariduse puudumine polnud isegi mitte teemaks. Kogemus on palju olulisem! Küll aga on Austraalias see, et kui tahad minna näiteks ehitusele või restorani tööle, siis pead enne läbima koolitused, mis annavad vastava kaardi. Mackay’s elades ja tööd otsides oli eriti seda näha kaevandussektoris, sest seal on kas või kõige lihtsama töö jaoks vaja mitut erinevat kaarti ja tunnistust ning ka tõestust kohustuslike tervisekontrollide läbimise kohta.

Reedeti saab paljudes kohtades “tööpäev varem läbi” ja hakatakse koos kollegidega “Friday Drinks’idega” nädalavahetuse saabumist tähistama. Meil oli tööl näiteks nii, et hiljemalt poole viieks oli kaetud laud väikeste snäkkide ning jookidega (nii karastusjoogid kui valik alkohoolseid jooke) ning inimesed kogunesid suhtlema ja tähistama. 

Austraalias elades on silma jäänud ka see, et lõunapaus ei ole ainult söömiseks vaid pigem liikumiseks. Kes läheb parki jalutama, kes trenni või kes sööb siis oma lõunat. See on üks asi, mida mina (ja ma tean, et Sander ka!) Sydney’s töötades väga hindasin. Oli igati okei ja tervitatav, et lõunapausi ajal käid trennis ja kui lõuna lähebki seepärast näiteks 15minutit pikemaks, siis ei ole mingit draamat. Juhid ei vaadanud viltu ega pahandanud mitte kunagi, sest nad nägid, et inimesed tulevad uue värske energiaga kontorisse tagasi ning on valmis “oma päeva uuesti alustama”. See on kindlasti suur erinevus, sest Eestis on meil koguaeg oma töötegemisega kiire (ärge saage valesti aru, siin on ka ja me teemegi kõvasti tööd, aga selge peaga ollakse palju produktiivsem!) ning “tagumikutundide” tegemine on ehk olulisemgi. Ma väga loodan, et Eesti liigub ka sinnapoole, et trennitegemine tööpäeva keskel on rohkem kui okei ning töötajad on seeläbi õnnelikumad ja pühendunumad. Ma valiks iga kell särasilmse kui klaasistunud pilguga Facebook’i scrolliva kolleegi, kes lihtsalt ootab, et päev õhtusse saaks, sest ta pole vahepeal saanud oma mõtteid puhata ja end uue energiaga laadida. Tahame ju kõik, et terve Eesti liiguks ja mõtted liiguvad ka siis palju paremini, ausalt.  Nagu selle lõigu pikkusest näha, siis see on vist päris südamelähedane teema ja loodan, et vahepeal ongi ehk muutused toimunud ja ma ei ole lihtsalt kursis.

See tähelepanek on nüüd rohkem farmitöö/ehitustöö jms kohta, aga lisaks lõunapausile on 15-minutiline smoko ehk siis suitsupaus, mille ajal võid siis kas oma võileiba süüa, suitsu teha või niisama tööst puhata.

Mis veel on ülimalt äge on see, kuidas siin hoolitakse töötajate vaimsest tervisest. Jah, ma räägin küll hetkel ainult enda ja Sandri töökoha kogemuse põhjal, aga olen seda teistestki ettevõtetest kuulnud. Meil oli kontoris mitmel pool erinevaid plakateid, kuhu helistada või kellega suhelda, kui mõni suur mure on, olgu selleks siis sõnakuulmatud lapsed, pinged töökohas, lein, depressioon vms. Tihti saime ka e-maile, mis tuletasid meelde, et see võimalus on alati olemas (see on minu teada võimalus, mida pakutakse ka lepingulistele töötajatele, kes meie klientide juures töötavad). Näiteks kui Uus-Meremaal oli Christchurch’is suur tulistamine, siis paluti meil kõigil koguneda, tegevjuht võttis sõna ja ütles ka, et nõustamine ja abi on olemas nii meile kui Uus-Meremaa kolleegidele. Või kui Sandri kolleegil traagiline sündmus peres juhtus, siis räägiti sarnast juttu ning lubati töötajatel isegi koju minna, kui see vajalik peaks olema.

Suhtlemine

See ei ole saladus, et eestlase tunneb tihti pahura näo järgi ära. Siin aga on inimesed rõõmsad, avatumad ning tehakse väga palju small talk’i. … ja see on asi, mida me Sandriga võimalusel vältida püüame, no lihtsalt ei ole meis seda “Tere! Kuidas läheb? Mis täna teed ja kuidas ilm on?” soont, tõelised eestlased ma ütlen. Siin ei saa poeski niiviisi käia, et kassapidajaga pisikest vestlust maha ei pea. Ja bussijuhile öeldakse siin alati “TereAitähHeadAega”, sest see on siinne kultuur ja see on äge. Ma usun, et tagasi tulles oleme ka need, kes veel järjepidevamalt kassapidajalt ja bussijuhilt siiski vähemalt oma terega väikese naeratuse püüavad välja võluda, sest noh, viisakus!

Näiteks ei alga siin ka ükski telefonikõne või vestlus ilma “Hi! How are you?!” ütlemata. Ja kui sa niiviisi oma juttu ei alga, siis saadakse kohe aru, et ilmselt sa kohalik ei ole või pole lihtsalt viisakas. Ja kui kodukandis ringi jalutad, siis tervitatakse või naeratatakse üksteisele, missest, et pole õrna aimugi, kellega tegemist.

Küll aga on väga harjumatu see, et inimesed räägivad korraga. Lihtsalt kuidagi on nii, et kõigil on vaja just ühel ajal rääkida ning teiste lõpuni kuulamisega on suuri probleeme. Olgu see siis töökeskkonnas või sõpruskonnas, lihtsalt vahel pole mõtet jutustama hakatagi, sest keegi hakkab kohe üle rääkima. See on neil ka omavahel nii, seega ei tunne me, et lihtsalt võõramaalastega nii käitutakse :) 

Üldse oleme tähele pannud, et ollakse väga tolerantsed ning võõramaalasi ei vaadata võõristava pilguga, sest Austraalia on tõeliselt multikultuurne riik.

Valimised ja riigipühad

Meie jaoks oli väga üllatav, kui agressiivsed siin valimiskampaaniad on. Teiste kandidaatide avalik mustamine ja etteheidete tegemine nii teles, raadios kui plakatitel oli väga tavapärane. Samamoodi nagu oli tavapärane, et veel valimispäevalgi aktiivset propagandat tehti. Näiteks sattusime Sydney’s valimisjaoskonnast mööda minema ning selle ümbruses ning sissepääsu juureski olid inimesed iga kandidaadi meeskonnast, kes veel oma kandidaadi flaiereid jagasid ning püüdsid omalt poolt kõik anda, et just sellele inimesele hääl antakse.

Austraalias on päris palju “punaseid kalendripäevi”, mil tööle minema ei pea, sest põhjuse tähistamiseks leiab ikka. Olgu selleks siis kuninganna Elizabeth’i sünnipäev või jõulud. Lisaks on näiteks paljud organisatsioonid alates jõuludest kuni uue aasta esimeste päevadeni suletud ja selle jaoks oma puhkusepäevi kasutama ei pea, vaid saad südamerahuga teha seda, mis hing ihkab.

Sellega seoses on näiteks riigipühadel suures osas kohvikutes/poodides maksete tegemisel 10% lisatasu. Ma pole kindel, kas see protsent võib erinevates kohtades ka teistsugune olla, aga me oleme mitmel juhul pidanud just sellist lisatasu maksma.

Kliima

Pole saladus, et Austraalia on suurem kui Euroopa, seega on ka kliima osariigiti (või ka osariigi siseselt) võrdlemisi erinev. Siin on isegi praktiliselt igal linnaosal oma ilmateade, sest üks linnaosa võib teisest olla vähemalt sama kaugel kui Türi Paidest. Ja kui ühes kohas sajab lund (jah, Austraalia lõunaosas on lumi), siis põhja-Austraalias on 30kraadi sooja ning lauspäike. Või kui Sydney kliima on suvel pigem kuum ja kuiv, siis Brisbane’s on õhuniiskus hoopis kõrgem. 

Ja kui meil siin hetkel on näiteks 23kraadi sooja, siis tundub see päris jahe, samas kui Eestis oleks me juba 20kraadiga rannas neid ainsaid päikesekiiri püüdmas.

Kuna see jutt on juba pikaks läinud, siis tuleb jätkupostitus järgmiste tähelepanekutega ning loodetavasti ei pea te seda mitu nädalat ootama.

K&S

Valgus kõnnib Kadriorus Mackay moodi

Mu tavapärane kolleeg

Päike loojub praktiliselt koduõues niiviisi

Sandri uus kolleeg vol 1

Sandri uus kolleeg vol 2

Sander tõi ükspäev selle puu otsas mandariine ja need olid kõige paremad mandariinid, mis kumbki kunagi maitsenud on.

Mu kontor